/nginx/o/2012/07/17/1221728t1h9ed5.jpg)
Päideroog on maardlate laokilejätmisele kehv asendus. Soodest lenduvate kasvuhoonegaaside mõõtmiste põhjal doktoritöö kaitsnud Jüri-Ott Salm jõudis järeldusele, et pooleldi ammendatud turbamaardlad tuleks kaevandada lõpuni või ennistada hävitatud taimestik ja veerežiim.
Turbasoid, millest kergemini kaevandatav ja hõlpsamalt turustatav pealiskiht on kooritud ning jäetud seejärel kõrbelaadsena maha, on Eestis umbes 10 000 hektarit ehk 100 ruutkilomeetrit. See on Tartu linnast kaks ja pool korda suurem ala.
Vähemalt 2000 hektaril tasuks värske geograafiadoktori Jüri-Ott Salmi hinnangul turba kaevandamist jätkata, võttes eesmärgiks maardla täieliku ammendumise mineraalsete seteteni, näiteks savikihini. Nõnda sünniks veekogu või taimestikuga ala ning tuhandeid aastaid vältav kõrgsoo loomulik teke samal kohal võiks alata otsast.
Lihtlabaselt maha jäetav lage turbaväli pole Salmi sõnul pelgalt trööstitult elutu ja tuleohtlik paik, vaid suur kasvuhoonegaaside CO2, CH4 ja N2O atmosfääri paiskaja. Looduslike soodega võrreldes võib kasvuhoonegaaside lendumine kuivendatud soodes olla kuni 2,7 korda suurem, näitavad Salmi ja teiste teadlaste mõõtmistulemused.
Päideroog ei päästa
Laias plaanis tõestas Salm seitsmes Eesti soos kogutud 4500 gaasiprooviga sama, mida on varem tõestatud Soomes, Rootsis, Kanadas ja USAs. Päris uudsena jõudis ta aga Lavassaares tehtud mõõtmiste põhjal järeldusele, et turbamaardlate rakendamine päideroo kasvatamiseks end CO2 bilansi mõttes ei õigusta.
«Üheaastases tsüklis, kui päideroog süsinikku seob, on bilanss küll positiivne, aga roogu ahjus põletades lendab seotud süsinik süsinikdioksiidina ikkagi korstnasse,» märkis Salm. «Ka ei peata päideroog turbapinnase lagunemist ja selle käigus CO2 eraldumist, vaid hoopis kiirendab seda.»
Kui kaevandajal puudub maardla täielikuks ammendamiseks huvi, tasuks Salmi sõnul taastada soid kuivenduskraave sulgedes ning taimi, eeskätt turbasamblaid istutades.
Paikades, kus alumiste kihtide turvas pole sammaldele soodne, võib kaaluda Salmi arvates ka metsastamist.
Soole soo roll
Nii või teisiti peaks vastse doktori hinnangul seadma eesmärgi peatada tarbetu süsinikdioksiidi tekitamine ning püüdma selle poole, mida sood on tuhandeid aastaid teinud – õhust süsinikdioksiidi sidunud ja seotud süsinikku ladustanud.
«Soid on kuivendatud nii palju, et looduslikkuse taastamine neis kõigis pole enam võimalik,» nentis Jüri-Ott Salm. «Kindlasti ei tohiks aga puutuda veel looduslikuna säilinud soid. Turba kaevandamise potentsiaali on juba rikutud aladel piisavalt.»
Kaevandusloaga turbasoid on Eestis praegu umbes 20 000 hektaril. Umbes 10 000 hektaril Eesti sooaladel võib aga hävitatud sookoosluste taastamine alata juba lähiaastail, kui valitsus kinnitab uue looduskaitse arengukava enam-vähem sel kujul, nagu see on projektina töös, lisas Salm.
/nginx/o/2013/07/05/1876326t1h21d5.jpg)