Malle Salupere: kodulinna nägu

Foto: SCANPIX

Tartul on kultuuriosakond ja avalike suhete osakond, me muretseme pidevalt idapoolsete hõimurahvaste pärast, aga kui eelmisel nädalal esines kontserdisaalis arvukas Ungari riiklik rahvakunstiansambel, oli hõredal, kuid entusiastlikul publikul tõeliselt piinlik, sest puudus igasugune tekst või eeskava, ja vaheaja alguses küsiti üksteiselt, kas see oligi kõik.

Võibolla meie Ungari selts nendega kusagil suhtles, aga poleks ju palju ka kontserti veidigi vahendada. Huvitav, kuidas nende esinemised mujal möödusid? Oleks ju tahtnud teada, milliste piirkondade laule-tantse esitati. Ka avalik tänu ja lilled oleks meist vähemalt kultuurilinna mulje jätnud.

Puhtast uudishimust liitusin kunagi turismirühmaga, kellele tutvustati kesklinna ja Toomemäge. Muidugi ei jää kuuldud info nagunii kellelegi meelde või annab tagantjärele uusi ja kummalisi seoseid, nagu näiteks teadmine, et Kalevipoeg ehitas Toomemäele kiriku või Tartu meridiaani leiutas Parrot.

Sellegipoolest võiks giidide ettevalmistus olla faktipõhisem. Ma ei hakanud tutvustusse sekkuma ega ka pärima, milliseid materjale ja lektoreid kasutatakse, aga juba Raekoja platsi sillutises asuva linnavapi juures tehti mitu viga: see pole Stefan Batory annetatud ja sellel ei kujutata toomkiriku torne, vaid kaubalinna avatud väravat, mis esineb kõigi nende hansalinnade vappidel, kelle kaitsepühakuteks on Peetrus ja Paulus.

Samas, Tartu katoliikliku toomkiriku pühak on kõigi vanade dokumentide järgi Püha Dionysios. Poola kuningast niipalju, et iga uus valitseja taaskinnitas linna privileegid ning sümbolid ja tegi vahel ka täiendusi. Tema tõepoolest annetas Tartule punavalge lipu.

Kõiki kuuldud apse pole mõtet loetleda, aga miks küll korratakse visalt tartlasi totudena näitavat legendi, nagu tuleneks Inglisilla nimetus inglise stiilis pargist Toomemäel.

Parki pole nii kunagi nimetatud ja sillal on 19. sajandil olnud mitmesuguseid nimetusi, kuid Inglisild lisandus alles 20. sajandil, pärast käharpäise ja inglinäolise rektor Parroti (sic! nii nimetas ta end ise – mitte Parroo) bareljeefi paigaldamist 1913. aastal.

Tekkis tunne, et olen oma raamatu «Tuhandeaastane Tartu» kirjutanud tühjusse, nagu kogesin juba selle täiendatud uustrüki põhiliselt oma kulul tegemisel eelmisel aastal. Tartu linna päevaks pakkusin korraldajatele ideed organiseerida linna tutvustava kirjanduse müük, aga see ei huvitanud kedagi. Hansalaadal läheb võibolla paremini.

Üks reisikorraldaja arvas hiljuti, et turist, kes viitsib Tallinnast kaugemale tulla, on uudishimulikum ja laiema silmaringiga ning oskab ka lugeda, ja imestas, et Tartu kohta on nii vähe kirjandust ning sedagi tuleb tikutulega otsida.

Miks tõepoolest ei võiks Tartuski Euroopast eeskuju võttes suveniiride müüki kombineerida vastava kirjanduse müügiga või mõelda eripakkumistele raamatupoodides? Siis leiduks ka autoreid.