Kunstifanaatikud kutsuvad lõõgastuma

Mihkel Trei arvates pole midagi, mida ei saaks maalida.

FOTO: Kristjan Teedema

Maalipärastlõunad on kahe noore kunstniku, Mihkel Trei ja Anna-Birgitta Eriksoni algatus, mis lubab meeldivat lõdvestumist neile, kes ei ole iga päev maalimisega kokku puutunud.

«Mul on juba pikemat aega olnud mõte, et võiks tuua kokku hulga ületöötanud inimesi, anda neile kõik vajalikud asjad ja lihtsalt lasta neil maalida,» kirjeldab ettevõtmise üks eestvedajaid Mihkel Trei.

Noormees, kes ülikoolis hoopis majandust õppinud, sattus ka ise kunsti juurde juhuslikult ning oma hinnangul ei osanud ta kunstikooli katsetele minnes kuigi hästi joonistada. «Läksin, et proovida midagi uut, ja selgus, et see on päris tore,» sõnas ta.

Trei kutsub maalima inimesi, kes seda teha ei oska, kellel on igav ning kes otsivad uusi kogemusi. «Selle asemel, et poole päevani magada või arvutis olla, võiksid nad tulla hoopis õue maalima. Võiksid tulla ka need, kes tahavad midagi uut proovida, aga ei taha tantsima minna, sest ei viitsi rabeleda.»

Vabaõhumaalimise paigad varieeruvad. «Kui vihma ei saja, maaliks hea meelega kuskil Emajõe ääres või Toomemäel,» ütles Trei. «Laupäeviti maalime umbes kolm tundi.»

Tartu on maaliperspektiivina Trei arvates piisavalt kirev. «Mulle on see, mida maalida, üsna teisejärguline. Siin ei ole võib-olla Eiffeli torne, mida maalida, aga kui juba natuke maalitud, näeb igal pool midagi, mida maalida,» räägib Trei.

Treile ei meeldi vaatamisväärsusi maalida, tähtis on hoopis, et inimene maalile peale vaadates seda tajuks ja tunnetaks. «Et tal tekiks ilukogemus, et see omaks mingit tähtsust tema elus. Sa saad võtta täiesti suvalisest kohast mingi kaadri, mis selle kaadri piires on väga huvitav. Ma ei kujuta ette ühtegi kohta, kus ei oleks midagi maalida,» lausus Trei.

Lisateavet maalimisaegade ja -paikade kohta leiab Face­­bookist märgusõnaga «maalipärastlõunad».

Tagasi üles