Vanas vaksalis saavad lubadused teoks

Vaksalihoone kunagine lihtrahva ootesaal on nüüd kroonuhall nagu tsaariajal. Aastake tagasi oli õhus mõte panna siia saali ka keisrihärra pilt, aga nüüd on see mõte maha maetud. «Ei või iial teada, kelle õrnu tundeid see pilt võib riivata,» selgitas arhitekt Aivar Roosaar. Foto: Sille Annuk

Palju kalamarja ja šampanjat on viimasel üheksal aastal ära söödud-joodud, aga Tartu vana vaksalihoone taastamist pole veel õnnestunud suurejooneliselt tähistada. Nüüd võib vist küll šampanja külma panna.

Ehitusfirma Vennad Ehitus töömehed tõmbavad neil päevil otsi kokku jaamahoone kahes ootesaalis ja keldrikorrusele tehtud tualettides. Hoone uue, suure kergelt käiva tammepuust paraadukse taga avaneb uhke vaatepilt: kroonuhalli kõrget valget ootesaali kaunistavad ornamendid ja laes särab Am-mende villast pärit lühter.

Veel uhkem on paremat kätt jääv teine, vaksalihoone nooruses kõrgema klassi rahva ootesaal, kus Vene ajal sumises Liipriks kutsutud restoran. Sealgi on jälle kõrge lagi, nikerdatud võimsad puusambad ning peene joonega tõmmatud kaunistused seintel ja lae all, suur tammine uks avaneb perroonile.

Kes kus ootab?

Peenema rahva saalis olid kohal kõrge seljatoega pingid, mis esimesel pilgul ei paistnud vaatamata kunstnahale ja polsterdusele kuigi mugavad. Aga võta näpust – istuda on neil väga mõnus.

Suurde ehk vanasse lihtrahva ootesaali tulevad samasuguse kujuga vineerpingid. Kes siis peab rongi ootama lihtrahva poolel ja kes tohib minna sakste saali? «Sünnijärgset kõrgemat klassi meil enam pole, siin võivad nüüd kõik inimesed minna sinna saali, kuhu ise tahavad,» muheles vaksalihoone taastamisega tegelev arhitekt Aivar Roosaar. «Vanasti oli see suur hoone avatud ja selline on see nüüd jälle.»

Ootesaalide taastamist lõpetava OÜ AK-Varad omanik Aare Käära lisas, et esimesse saali tuleb perroonile viiva ukse ette tammepuidust tuulekoda, reisijaid vedav Edelaraudtee toob sinna piletiautomaadi ja teleri. Hoones on traadita internet ja kõlarid.

Üks pool valmis

Aare Käära loodab, et sel nädalal vaatab linnavalitsuse komisjon ühtekokku 344-ruutmeetrised ootesaalid ja tualetid üle ning nädala lõpus võiks laias laastus poolel vaksalihoonel kasutusluba käes olla. Linnarahvale tahetakse jaama uksed avada 24. juulil. Jaamaülemat tööle ei võeta, uksed avanevad ja sulguvad hommikul-õhtul automaatselt.

«Võttis aega, mis võttis, aga tulemuse üle on mul hea meel,» ütles kevadeni jaamahoone taastamisega tegelnud ettevõtja Rein Kilk. «Olen väga rahul, et me ei teinud kompromisse. Seal on nüüd uhked stukid, aaderdused ja dolomiidist põrandad nagu tsaariajal.»

Kilgi arvestuse järgi on jaamahoone taastamiseks kulunud vanas rahas oma 30 miljonit krooni. Vaksalihoone teise poole taastamise võtab ta ette siis, kui keegi soovib seal hakata näiteks restorani pidama.
Ootesaalide üürnikuks hakkab Eesti Raudtee tütarfirma AS EVR Infra, makstes nende eest renti kuni 6,5 eurot ruutmeetri kohta.

Vaksali lähiminevik
•    Reisijateveoga tegelev Edelaraudtee ja Tartu linnavalitsus polnud huvitatud vaksalihoone ostmisest ja taastamisest.
•    Asja vastu tundis huvi aga ärimees Rein Kilk, kelle
OÜ Elikante võõrandas 2003. aasta septembris ASilt Eesti Raudtee ülikoolilinna vaksalihoone ning selle naabruses oleva pagasiaida, garaaži ja jaamahoone perrooni WC.
•    Eksperdid hindasid toona selle vara turuhinnaks 1,4 mil-jonit krooni. Eesti Raudtee võõrandas Elikantele vaksalihoone, pagasiaida, garaaži ja WC tasuta, Elikante pidi Eesti Raudteele riigile tasumiseks maksma 213 559 krooni ja
33 senti käibemaksu.
•    Tänavu aprillis müüs majandusraskustesse sattunud Rein Kilk osa vaksalihoonest maha. Peamiselt reisijate ootesaaliks mõeldud ruumide uus omanik on Kilgi ammusele äripartnerile Aare Käärale kuuluv OÜ AK-Varad.
Allikas: Tartu Postimees

Oh, kui mitu korda on tartlased viimasel üheksal aastal proovinud taastatud vaksalihoonet avada!

•    Vene keisririik ehitas Tartu vaksalihoone aastatel 1876–1878, ärimees Rein Kilgi firma Elikante ostis hoone 2003. aasta septembris.
•    OÜ Elikante lootis räämas vaksali korrastada 2005. aastal Tartus peetavate hansapäevade ajaks.
•    2007. aasta 24. veebruaril presidendi vastuvõtule saabujad võisid imetleda uuenduskuuri läbivat vaksalit. Hoone restaureerimine pidi lõppema 2007. aasta jaanipäevaks.
•    15. septembril 2007 oli vaksalis Vene restorani, kohvikut ja konverentsiruume sisaldava luksusliku keskuse avamine. Peokutsed jäid aga saatmata, sest hoonel polnud isegi ehitusluba.
•    2007. aasta lõpuks valmis vaksali kõrval uus ootesaal, vana jaamahoone pidi rekonstrueeritud saama 2008. aasta lõpuks.
•    2009. aasta kevadel algas vana jaamahoone kõrval 200-ruutmeetrise ootesaali ehitus, mis pidi valmima sama aasta detsembris. Sellest putkast valmis vaid maa-alune osa.
•    Kilgi firmale OÜ Elikante kuuluv Tartu vaksalihoone on hiljemalt järgmise aasta kevadest taas reisijate kasutuses, teatas Tartu linnavalitsus 2010. aasta mais.
•    2011. aasta alguses hakati vaksalisse kuningriiklase Kalle Kul­­boki survel ehitama
30-ruutmeetrist ajutist ootesaali. See putka saigi valmis.
•    2011. aasta sügisel tegi Tartu linnavalitsus volikogule ettepaneku toetada vaksalihoone taastamist ja reisijatele avara ootesaali tegemist 100 000 euroga. «Kui volikogu seda otsust toetab, vajutame vaksalis gaasi kohe põhja,» ütles selle peale Rein Kilk. «Loodan, et peame varsti avamispidu.»
•    2011. aasta detsembriks sai valmis vaksalihoone Tallinna-pool­­sesse otsa tehtud tunnel.
•    «Esimese poolaasta lõpuks tahame maja kindlasti valmis saada,» ütles raudteejaama hoone ehitustööde projektijuht Aare Käära tänavu veebruaris.
•    Tartu linnapea Urmas Kruuse kinnitas 2010. aasta veebruaris reporter Vilja Kohlerile: «Teen kõik, et inimestele vanas vaksalis ootesaal avada. Teen teile järgmise kõne siis, kui saame seal linti lõigata.» Seni pole Kruuse veel Koh­­lerile helistanud.