Martin Pau: bensiinisulid veel kõvemini liistule

Martin Pau
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: TPM

Nõukogude aja lõpus levis suust suhu naljand, kuis Eesti võiks vabaneda paugupealt punasest okupatsioonist ning pälvida tippelujärje: kuulutada Rootsile sõda ja seejärel kohe alla anda.

Seda lõõpi veidi ümber tehes võiks kütusesulidelt, kelle nutulaulud röövellikust maksu- ja tolliametist lõhestavad praegu vaikust isegi meie rabades ja soodes, küsida, kas nende arvates võiks Eesti pakkuda end vabatahtlikult Venemaa osaks. Oleks meil ju siis samuti paradiislikult odav kütus. Ja mitte ainult. Ka viin ja suits oleks odavam!

Mõne arvates on keskkonda saastavate ja tervist rikkuvate aktsiisikaupade odavalt kättesaamine inimese põhiõigus. Minu arvates kindlasti mitte.

Kui inimene tahab kangesti sõita masinaga, mis neelab 15 liitrit kütust sajale kilomeetrile, ja on valmis selle eest maksma aktsiisi, mille arvelt korvatakse asfaldi kulutamist, võibolla toetatakse ka õhusaaste all kannatajate kopsuravi, siis jumal temaga. Kui aga maanteede nühkija arvab, et lõunad sööb tema, arved maksku aga keegi teine, pole ta pihta saanud, mis asi on riik ja mis seda koos hoiab.

Ei ole pihta saanud ka sajad anonüümsed netis jaurajad, kes riigivargust süütuks leivateenimiseks nimetavad.

Ma võin riigi toimimist lühidalt selgitada. Eestit, nagu ka teisi demokraatlikke riike, hoiab koos solidaarsus. Mõistmine, et oma eluviisi ja kultuuri kaitseks peame kõik täitma reegleid, mis võimaldavad koguda makse laste harimiseks, arstile, politseinikule ja sõjaväelasele palga maksmiseks, teede remontimiseks jne.

Inimestega, kes sellele lihtsale loogikale pihta ei saa, maksudest mööda nihverdavad, kuid maksuraha eest loodavaid hüvesid nõuavad pigem häälekamalt kui ausad inimesed, ma ühes riigis elada ei tahaks. Kuna aga mina kindlasti ära ei koli, need sulid kahjuks vist kah mitte, toetan kahel käel nende pitsitamist.

On äärmiselt küüniline õigustada riigi tagant varastamist viletsa elujärjega või sellega, et mõni teine varastab veel rohkem. Lisaks riigile, st automaatselt kõigile kaaskodanikele tünga tegemisele varastavad kütusesulid piirijärjekorras seisvate korralike inimeste aega.

Petseri tanklast bensiini paaki laskmine ja selle Tartu garaažis mahalükkamine pole mehetöö. See on hangeldamine, mida õige mees peaks häbenema. Hea küll, tekkis kiusatus, tegid korra või paar, said kerge kopika. On vähe inimesi, kes pole kunagi midagi varastanud ja võivad pasundada endast kui aususe etalonist.

Aga ühel hetkel võiks mees hakata mõtlema, ühel hetkel võiks mehel tekkida au- ja häbitunne. Varga ja petise ausse ma hästi ei usu, kuigi räägitakse, et kriminaalidelgi olla oma aukoodeks.

Et lõpetada riigipiiril jauramine teemal, kas maksu- ja tolliametniku määratav aktsiisimakse üleliigse kütuse pealt on õiglane või mitte, tuleks kütuseaktsiisi seadust täpsustada. Praegu räägib seadus sihtkohta jõudmiseks vajalikust kütusest, mis on aktsiisivaba.

Radikaalsem ja igasuguse sahkerdamishimu lämmatav lahendus oleks maksustada kogu paagis olev kütus, mis ületab lähima tanklani sõitmiseks vajalikku kogust. Et sullerid ei saaks väita, nagu sunnitaks neid tankima ühes konkreetses piirilähedases nuumtanklas ja jäetakse valikuvabaduseta, võiks seada maksuvaba koguse piiriks 15 liitrit.

Ka kõige hullem neljarattaline bensiiniröövel veab selle kogusega välja Koidulast Tartuni. Ja kui ei vea, siis on järelikult Hummer ja oma viga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles