Füüsik: radarijaama lähistel on suurim hüpoteetiline oht vaenlane

Mart Noorma Foto: Sille Annuk

Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna õppeprodekaani Mart Noorma sõnul ei avalda raadiolained inimestele üldiselt mingit kahjulikku mõju eeldusel, et kiirguse intensiivsus ei ole liiga tugev.

Noorma kinnitusel kiirgavad militaartehnoloogilised radarid erineva lainepikkusega raadiolaineid, mis ümbritsevad meid ka tsiviilmaailmas - raadiosides, lennuliikluse juhtimisel, politsei kiirusmõõturites, traadita internetiühendustes ja mujal.

Raadiolainete, eriti mobiilside, mõju inimesele on Noorma väitel väga põhjalikult uuritud ja teaduslike uuringute tulemusena on kehtestatud ohutusstandardid, millele kõik raadioseadmed, sealhulgas radarid, vastama peavad.

«Kui radarite algaastatel eelmise sajandi keskpaigas oli tagasipeegeldunud signaali mõõtmiseks kasutatavate seadmete tundlikkus madal, siis kompenseeriti seda väga tugevate raadiolainete kiirgamisega,» selgitas Noorma. «Sellest ajastust pärinevad ka lood nõukogude armees aegateeninud poiste tervisekahjustustest radariüksustes.»

Tänapäeval on radarite arengusuund Noorma kinnitusel risti vastupidine -  väljakiiratav signaal peab olema võimalikult täpselt suunatav, lühiajaline ja nõrk. Seda aga mitte ainult keskkonnaaktivistide ja kohalike elanike vastuseisus tugevale kiirgusele.

«Kuna vaenlase raketisüsteemid on võimelised radari raadiolainete allika asukoha kindlaks määrama ning selle hävitama, siis peaks radar olema kiirgusallikana võimalikult nähtamatu,» sõnas Noorma.

Nii on Noorma hinnangul radarijaama lähedusest tulenev suurim hüpoteetiline oht vaenlane, kelle esimene rünnak on kindlasti suunatud radarijaamade vastu.

«Kuid meie ajastu täppisrelvad suudavad radareid väga täpselt tabada ning tõenäoliselt oleks juba poole kilomeetri kaugusel üsna ohutu seda tulevärki pealt vaadata,» nentis ta.

Radari kiirgust suunatakse Noorma sõnul paraboolantenni või muu suunamissüsteemi abil võimalikult kitsasse suunda, kuid teatud osa raadiolainetest hajuvad ka ümbruskonda ning maapinnale, kuigi sellise hajuskiirguse tugevus on palju kordi nõrgem, kui taevasse suunataval kiirtekimbul.

Küll aga pole Noorma väitel põhjust muretseda, kui radarit otse näha ei ole, sest ka väiksem metsatukk varjestab kõrgesageduslike raadiolainete eest peaaegu täielikult.

«Loodusele selline kiirgus mingit mõju ei avalda. Pole ka põhjust arvata, et radari vananemisega selle mõju ümbritsevale keskkonnale kuidagi ohtlikumaks muutuks,» nentis ta.

Noorma lisas siiski, et radaritega töötavate kaitseväelaste ja ümbruskonna elanike meelerahu huvides oleks mõistlik Eesti uute radarijaamade ümbruskonnas elektromagnetvälja tugevust mõõta, mis pole keeruline protseduur.

Näiteks suudavad lisaks Tehnilise Järelevalve Ameti ja Terviseameti füüsikalabori ekspertidele või Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlastele seda mõõtmist läbi viia ka paremini varustatud raadioamatöörid.

Sõna radar on Noorma sõnul  ingliskeelne lühend, mis pikemalt kõlaks eesti keeles umbes nagu raadio abil asukoha kindlaksmääramine (radio detecting and ranging).

Radar saadab välja raadiosignaale, mis erinevatelt objektidelt tagasi peegelduvad. Mõõtes aega, mis raadiolainel kulub edasi-tagasi lennuks, suunda, kust peegeldus tagasi tuli, ning peegeldunud signaali tugevust, saab arvutada objekti, näiteks lennuki, asukohta ja suurust.

Kui mõõtmist korrata mitu korda, saab teada ka lennuki kiiruse ning liikumissuuna.