Pööning peitis Saksa armee pabereid

Priit Allas kaevas Saksa sõjaväe dokumendid välja oma lauda pööningule aegadega ladestunud kolu hulgast. Foto: Sille Annuk

Keraamik Priit Allase laudalaka kolu hulgast tuli päevavalgele sadu lehekülgi Teise maailmasõja aegseid saksakeelseid dokumente, mis paistavad kirjeldavat austerlastest koosneva diviisi käekäiku aastail 1941–1944.

Tartu Ülikooli emeriitprofessor Herbert Lindmäe, seitsme 1941. aasta sõjasuvest kõneleva ajalooraamatu autor, tunnistas Tammistu kandist Vilussaare külast leitud armeepaberite põgusa  lehitsemise järel need haaravaiks ja uurimisväärseiks.

«Kohutavalt põnev materjal muidugi, aga ülevaate saamiseks ja seoste loomiseks seni teada oleva infoga tuleb kõigepealt kulutada vähemalt nädal,» sedastas Lindmäe. «Sõjaline saksa keel tahab ju ka sisseelamist.»

Vihjed varasemast

Tartu valla Vilussaare küla Lepiku talu peremees Priit Allas oli vanemailt külaelanikelt kuulnud, et Lepiku tallu seati 1944. aastal taganeva Saksa armee staap. Ta teadis juba hulk aega ähmaselt ka tallu maha jäänud saksakeelseist dokumentidest, kuid polnud neid ekstra otsinud.

«Onu rääkis, et kui nad ära läksid, püüdsid saunaahjus pabereid põletada, aga need ei tahtnud tuld võtta,» vahendas Allas.

Armeepaberite teema kerkis tõsisemalt pärast Priit Allase tuttava detektoristi külaskäiku. Detektorist leidis paar mürsku ja ajas ka dokumentide jälgi, kuid vandus laudalaka võimsale kultuurikihile alla. Allasel endal oli hiljuti rohkem õnne.

Vaksapaksune patakas pabereid on kirju ja lünklik, kuid kõneleb huvitavaid fakte. Näiteks võib leida korrektsed tabelid langenute, haavatute ja kaduma jäänute kohta 1941. aasta juunist 1942. aasta oktoobrini ning kümneid surmatunnistusi, kus langenu sünnikohaks on märgitud mõni Austria linn.

Sõdurite teekonda näitavad näiteks kohanimed Gramzda (Läti), Rõusa, Lihula, Karjaküla. Edasi juba Venemaalt Vol­hov, Pristan, Berešno ja Peterburist kagusse jääv Molodi. Molodist on näiteks 1943. aasta 23. juulil tulnud teade, et relvastatud bande «15 meest, sealhulgas mõned naised» röövis 15 lammast, hobuse ja vankri.

Ühtlasi on dokumentides vihjeid, et bandiitide ja partisanide jälgi ajasid mitmel pool eestlased. Lakoonilises raportis 1942. aasta 11. septembrist räägitakse kellestki eestlasest, kes teatab nelja partisani asukohast Samostotšjes.

«Peab pabereid leht-lehelt uurima, et pihta saada, mis eestlaste üksusest on üldse jutt,» tõdes Herbert Lindmäe.

Õige mitu paberit on löödud trükimasinal kellegi Viktor Paramonovi kohta. Kureiskoje järve ääres 1943. aasta juulis kinni nabitud mees tituleeriti samuti bandiidiks ning talle määrati surmaotsus. Samast dokumendist nähtub, et natsidele tähendas partisan sama mis bandiit, sest Paramonovi kohta on kirjutatud, et ta kuulus partisanibrigaadi.

Leitud dokumentide seas on ka hulk kaarte mõõtkavas 1 : 100 000, mis on venekeelsete kaartide paljundused mõnede kohanimede saksapärase väljakirjutusega. Näiteks Lugast ligi 100 kilomeetrit itta jääva Ljubino Pole, Novaja Keresti ja Kretšno piirkonna kaart.

Ekstra huvitav on väheldasele riisipaberi tükile käsitsi joonistatud kaart Luga kanalist 1942. aasta 6. märtsi seisuga. Sellele on kantud miinitõkked, kavandatavad miinitõkked ning ehitusjärgus elupunkri asukoht.

Staapi ei mäleta

Vilussaare küla vanim elanik, 84-aastane Laine Matsi oli 1944. aastal 16-aastane. Ta ei mäleta kinnitada, et Lepiku talus 1944. aastal Saksa armee staap oli, kuid ei lükka seda ka ümber. Matsi enda kodus, Saluoja talus, hoidsid sakslased oma voorihobuseid.

«Igas metsatukas oli neil mõni väeosa, Vene lennukid käisid neid metsatukkasid pommitamas,» meenutas Matsi. «Sakslased tõid hobused koos vankritega meile küüni, ise magasid ühes meie toas. Mehi võis olla kümne ringis.»

Matsi sõnul panid punakotkaste leekkuulid põlema mõned naabrite rukkihakid ning küüni, mis õnnestus küll päästa.