Varakamber näitab Eesti vaimuloo aardeid

Õlikooli anatoomiamuuseumi rajaja August Rauberi prepareeritud inimkäsi.

FOTO: Sille Annuk

Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis äsja avatud väärtasjade näitusel, mis ristiti ülikooli varakambriks, on vähemalt üks eksponaat, mis suutis üllatada isegi ülikooli ajaloo eksperti emeriitprofessor Tullio Ilometsa.

Ilometsa ajas reedel näituse avamisel segadusse, kuidas oli tema eest varjul püsinud kuningas Gustav II Adolfi portreega kahhelkivi, mis ilmus lagedale Toomemäe nõlva seest vana keemiahoone uuenduskuurile eelnenud arheoloogilistel väljakaevamistel 2010. aastal.

Ligi 380 aasta vanusel suure mehe kämbla suurusel põletatud savi tükil hoiab habemega mees käes mingit ürikurulli. Kas see on Aca­demia Gusta­viana rajamise akt või mõni muu tähtis dokument, ei oska ülikooli ajaloo muuseumi direktor Mariann Raisma öelda.

Kahhelkivil pole muidugi kirjas, et habemekandja on Rootsi kuningas. Raisma selgitusel ei saa ajaloolased aga selles kahelda, sest just seal, nn aeglase surma ja endise keemiahoone vahel, asus oma algusaastatel Academia Gustaviana esimene kodu, Poola ajal jesuiitide kolleegiumi ning 1630–1632 Rootsi riigi gümnaasiumi võõrustanud hoone.

Kurvavõitu mälestised

Rootsi-aegsest ahjust järele jäänud räsitud kivitükk pole aga ainus, millega nüüdne ülikoolirahvas tänulikult Tartu Ülikooli rajajat meenutab. Kõrvalvitriinist vaatavad vastu kullakat karva metalljubinad, mis meenutavad väga suuri kõrvarõngaid, kuid on tegelikult kannused Gustav II Adolfi monumendilt, mille punavõim 1950. aastal purustas.

Ausamba jupid sõidutati Tartu valumehaanikatehasesse, kuid üks tehase töömeestest otsustas kannused küljest kaksata ja ära peita. Ligi 25 aastat tagasi, kui pensionile läinud valumehaaniku arvates olid ajad juba piisavalt ohutuks sulanud, andis ta pronkskuninga kannused ülikoolile tagasi.

Sarnase kurbliku varjundiga on sel väärtesemete väljapanekul ka väga määrdunud ja lössi vajunud kübarat meenutav eksponaat. Lähemal vaatlusel osutub see söestunud detailiks 1965. aasta detsembris põlenud ülikooli peahoone aula sambast.

Reporterist näituseväisaja tahaks puuhuvilisena teada, mis puust 19. sajandi alguses aula sambad tehti. Mariann Raisma pakub, et kuusest. Kohe meenub mulle aga koolipõlves õpetajalt kuuldud väide, et aula suurepärane akustika võlgneb tänu õõnsatele sammastele.

Raisma kontrollib teadjamailt järele ja kinnitab, et nagu 200 aastat tagasi, nii on ka ennistatud sambad tõesti kuusepuust ning õõnsad.

Trükilindiga EÜSlaseks

Mitte kõik ajaloomuuseumi uuel püsiväljapanekul ei lõhna vana ja väga vana ajaloo järele, ehkki enam-vähem kohustuslikuna on klaaskappidesse silmitsemiseks toodud veel näiteks ülikooli taasasutamise keiserlik korraldus aastast 1802, Friedrich Parroti Ararati-ekspeditsiooni baromeeter ning liigendkahvel ja -nuga, Karl Ernst von Baeri doktorikraadi saamist kinnitav diplom ning ülikooli anatoomiamuuseumi rajaja August Rauberi prepareeritud inimkäsi.

Päris värske ja ühtlasi ehk veidi ootamatu eksponaadina on näitusel läbipaistvasse kapslisse pistetud DNA-proov professor Andres Metspalu küljest. Tartu Ülikooli füüsikainstituudi teadlaste taset näitab 2008. aastal loodud geelklaas, mis elektrivoolu toimel matist läbipaistvaks muutub. Veerandsaja aasta tagust spikrimeistrite taset meenutab mikrokirjaga paberirullikeste rodu mahutav spetsiaalne spikrivöö.

Eesti taasiseseisvumise eelsete aastate rahvuslikust eufooriast pajatab toreda lookese spordimuuseumi direktori Daimar Lelle sini-must-valge tekkel. Ei, Lell ei kuulunud Eesti Üliõpilaste Seltsi, vaid oli üks neist, kes läks 1988. aasta kevadel kaasa avastusega, et musta trükimasinalindiga saab katta täpipealt kinni nõukogudeaegse ülikoolitekli punase triibu.

Lell meenutab, et rahvuslikuks tuunitud teklitega patseerimisele Tartu peal tehti kaunis kiiresti lõpp, sest kuigi tolleks hetkeks polnud Eesti Üliõpilaste Seltsi ametlikult taastatud, manitsesid vanemad inimesed, et sini-must-valge tekli kandmise õigus on siiski vaid EÜSlastel.

Ülikooli ajaloo muuseumi direktor Mariann Raisma arvab, et toomkiriku kolmandale korrusele koondatud varakamber peaks olema tähenduslik kõigile eestlastele. Paeluvat võib leida sealt igaüks, mitte ainult need, kes Tartu Ülikoolis õppinud või siia õppima tulemas.

«See pole mingi asutusesisene asi, vaid laiema tähendusega jutustus Eesti vaimuloost,» rõhutab Raisma.

Tagasi üles