Enriko Talvistu: sõda hernestega jätkub, elevante lastakse kärbestega

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Enriko Talvistu

FOTO: Pm

Mingist hetkest alates tulevad mulle meelde Pal tänava poiste ja Nemeceki kaklus vastasleeriga või Valgete Rooside heitlus kingsepapoeg Andersiga detektiiv Blomquisti käsitlevates teostes. Tartu on mattunud aguliuudistesse. Üle riigi läheb ehk korda tunnustatuima kõrgkooli uute hoonete ja uue korralduse arutelu. Aga see on justkui kõrval. Tegelikult on küsimus kesklinnas.

Nii ülikooli hoonete kui ka suuremate ärihoonete asukoht ning vabakondade soovid oma huvipiirkondades sünnivad mingisuguse kokkulepliku plaani ehk linna üldplaneeringu alusel, mis on aga ennekõike seotud maakorralduse ja juriidiliste aspektidega. Peaasi, et ei tuleks kohtuvaidlusi. Seda kardetakse töö ümbertegemise, aga ennekõike rahalise kulu pärast, millele järgneb ülaltpoolt korralik peapesu.

Selle tõttu erineb üldplaneering tunduvalt nendest visioonidest, mille alusel kujundati linna omaaegsetes generaalplaanides enne 1991. aastat.

Ühelt poolt taevale tänu, et ei pea enam jälgima kruntide vägivaldseid riigistamisi, aga teisalt saame vastu kuppu ka sellega, et keegi kinnisvara- või krundiomanik teeb oma maatükile seda, mida on lubatud või õnnestunud välja rääkida, ning suurem pilt jääb saavutamata.

PTP paradoksid

Teisalt on teatud maaomanikud saanud juba kõik, mida vaja, ning tulemuseks oli täielik linnaline kaos – jutt käib Taskust ja selletagusest kesklinna osast. Mõningatel maadel kesklinnas käib aga ametnike maakorralduslik isetegevus, kus linnakeskkonna arendamisest ja ehituskunstilisest väljanägemisest pole juttugi.

Pidevalt tehakse eri komisjonides erisuguseid otsuseid. Aruteludest jälgi ei jää ning lõpuks võib linnaameti koridoridest väljuda mõne ametniku koostatud vastus, mis erineb tunduvalt arutelul räägitust.

Võtame Pargi-Tähe-Päeva (PTP) tänava vahel oleva sõjapurustustest jäänud pargiala hoonestamise. Muidugi võib aru saada Karlovale kaasa tundvate inimeste solvumisest, et nad jäid linnaosa teemaplaneeringu kehtestamisel oma sooviga pargiala alles jätta juriidilistes vaidlustes alla maaomanikele, kes esitasid õigustatud ootusi oma maatükkide suhtes.

Ega linnal polnukski selle rohealaga midagi peale hakata. Ei suuda ju linnavalitsus toime tulla Karlova mõisapargi ega õieti muudegi haljasaladega Toomemäeni välja. Selle asemel viljeldakse Emajõe vasakkalda hoonestamise tutvustusi kesklinnas ning kusagilt kumab läbi Raadi pargi eest hoolekandmise vajadus tulevikus.

Praegu seotakse PTP maa-ala detailplaneeringut miljööpiirkonna ja üldplaneeringu nõudmistega. Muinsuskaitse eritingimused puudutasid vaid kaitsealuse Tähe tänava hoone (seal asub Villa Margaretha hotell) kaitsevööndit (50 m hoone ümber), ehkki hõlmasid algses versioonis kogu ala. Ent siis selgus, et kogu ala käsitleda pole vaja.

Siiski käsitlevad linnaametnikud oma muinsuskaitsenõukogus seda kui tervikut, kui Karlova miljööväärtusliku piirkonna osa, olgugi et ala asub nende sõnastuses hoopis Kesklinna linnaosas. Mine siis võta kinni?
Sel alal on lubatud üldplaneeringu järgi ehitada vaid kahekorruselisi eramuid, ridaelamuid ja garaaže. Paar maja võivad Päeva tänava ääres olla ka kolmekorruselised, kui neil on kaldkatus ning nad sobituvad ümberkaudsete mahtudega.

Ümberkaudsed mahud on aga viiekorruseline füüsikahoone ning neljakorruselised tüüpmajad. Samas ollakse nõus ärikorrustega (kahekorruseliste pisimajade!) esimestel korrustel tänava ääres ning maju soovitatakse nihutada tänavast vähemalt 15 meetri kaugusele. No mida enam!

Kõik see meenutab Arnold Matteuse rindejooni tema peaarhitektiks olemise ajal enne ja pärast viimast sõda, kui Alvar Aalto maja Kreutzwaldi 6 lamekatus oli kuradist ning hruštšovkad Pepleri ja Tiigi tänava ääres ei olevat kajastanud uut nõukogude päikeselist ja vabaplaneeringulist elulaadi.

Provints juba paistab

Kesklinn on väärtustatud elamispiirkond, mis toob tänu teatud tihendamisele linna maksumaksjaid. Kui enamik linna taristuid kasutavast elanikkonnast kolib äärelinna eramupiirkondadesse, siis linn provintsistub – kui mitte täna, siis homme.

1950. aastatest pärit eramud Ülejõel ülikooli tornühiselamute taga või Tähe-Pargi-Päeva kvartalis homme on nurisünnitis, mis vaid soodustab Lõunakeskuse levila teket. Tartu pole nii suur nagu näiteks Toulouse Prantsusmaal, kus on Toulouse ja Toulouse 2. Seal arendatud modernse planeeringuga «Annelinn» alias Toulouse 2 on viimastel kümnenditel kaotanud igasuguse atraktiivsuse ning kogu elu on ikka tulnud tagasi vanalinna.

Tartu uus linnaarhitekt Tõnis Arjus näikse nägevat veel potentsiaali Annelinna jalakäijate kiirte elustamises, mitte aga vabaplaneeringu ja tänavaäärse, perimetraalse hoonestamise vastasseisus. Arusaamatu, kust pärineb nostalgia vabaplaneeringu olematute võlude järele juhul, kui räägime linnast, mitte magalast. Meil levinud omandivormi puhul on see ammu surnud lahendus.

Kui Tartu linnavalitsuse ametnikud jagasid 1990ndail maakorralduse ja linnaplaneerimise ning arhitektuuri ja ehitamise kui linna kujundavad tegevused eri osakondadesse  (ehkki üha rohkem on neid, kes sellest arutust teost aru ei saa), siis olid pulli väljaheited kohe platsis ja on praegugi.

Me võime küll rääkida kahe osakonna koostööst, aga neist väljuvad seisukohad kannavad eri osakondade võimukaid pitsereid ja koostöö kõrvu ei paista kusagilt.

Praegu käib võitlus linna ja «vabaõhumuuseumi» vahel. Vabaõhumuuseum on see tükike vanalinna, kus pole elukeskkonda ning kus võimutsevad turistid või kuldne noorsugu. Aga paljud ei taha elada linnas, mille keskuses arendatakse küla ning äärelinnas kesklinna meenutavat plekk-kuutide süsteemi kaubanduskeskuste siltide all. Provintsi tõotavad mõlemad.

Äsja valitud linnaarhitekt justkui ei peagi tegelema (ja ka eelmine ei tegelnud) ise projekteerimisega linna objektidel, vaid tegema kuiva ametnikutööd, kus arhitektuuriline projekteerimiskogemus pole nõutav, küll aga istumine arvututes ja iseloomuta komisjonides.

 Ja tõesti, ka Arnold Matteus tuli Tartusse väga noorelt, siiski oli tal projekteerimiskogemus ning ta omandas seda kas või Tähtveres planeerides üha juurde.

Praegu on linnaametnikud saanud justkui jõudu juurde oma subjektiivsete ja juriidiliselt korrektsete seisukohtade paljundamisel. Näiteks kogu see ligi kuuele arvutileheküljele laienev sõnaline väetus Päeva-Tähe-Pargi kvartali detailplaneeringu sobimatuse teemal osakonna juhataja Urmas Ahvena digitaalallkirjaga, sees hulgi vastuoksusi.

Ametniku jõud

Uus linnaarhitekt Tiit Arjus oskas juba kinni panna Atlantise ette rajatava õuekohviku ehituse, kuna see polnud piisavalt kooskõlas planeerimise juriidiliste aspektidega. Nüüd pole kohvikut – ehkki see polnud arhitektuuripärl – ega ka tellija initsiatiivi.

Uku Põllumaa projekteeritud eramu (Pargi 4a) puhul olevat linnavalitsuse ja muinsuskaitse ühises nõukogus tekkinud arvamus, et see projekt justkui ei sobi, sest uuesti polnud esitatud eskiisi niimoodi visandlikult, et sinna saaks punase pliiatsiga jooni vedada, vaid esitati juba valmis põhijoonised. Võtku tagasi ja kõik. Ei mingeid põhjendusi, et mis ei meeldinud. Ometi oli varem arutelusid peetud.

Ametikiri eeldab, et nad ongi ülemad, ning aastaid loominguga tegelnud arhitekti (arhitektuuribüroo Siim ja Põllumaa on vanim eraettevõte Tartus ja vanimaid Eestis) kogemus ei maksa midagi. Ometi on nende lahendus väga tähelepanuväärt ja sobiv. Vähemalt siinkirjutaja arvates, toetudes samuti aastatepikkusele kogemusele.

Missugune erialane kogemus lubab neljal arhitektuuriosakonna ekspertametnikul ning vaid kabinettides istunud muinsuskaitsenõukogu ametnikel väita, et tegemist on Pargi tänava äärse «liiga tundliku tsooniga», nii et enne oleks vaja pliiatsijoonist ning siis nemad ütlevad, mis sobib, mis mitte.

Tulles tagasi Herne 45 juhtumi ja artikli alguses mainitud ülikoolihoonete paiknemise juurde, jõuan taas tõdemuseni, et linnavalitsuse ametnike seltskond leiab jõudu end kehtestada just väiksemate objektide puhul, kus annab ka veel rääkida uuest demokraatiast ning vabakondade osalemisest kohalikus poliitikas, aga linna kui tervikuga arvestamist pole näha.

Arhitekt esile!

Vabakondades meil enamasti projekteerimiskogemusega spetsialiste ei ole, pigem leiab sealt manipuleeritava arvamusega üldsuse esindajaid. Nii piisab ühest Supilinna või Karlova kogukonna seltskonnast, kes ehk isegi ei peegelda kogu paikkonna elanikkonda, kui juba kehtestatakse kohalikes planeeringutes mängureeglid, mis linna kui terviku huve ei arvesta.

Samas on linna välis- ja sisearhitektuurist huvitatud inimesed koondunud vabakonda MASS (Maailma Arhitektuuri Sõprade Selts), kus käib pidev koostöö ja arutelu teemadel, mis on kaugel sellest, kui palju ühe või teise projektiga teenida. Pigem taotletakse konsensuslikku arutelu teemadel, mida tõepoolest tuntakse.

Arhitektidest koosnevate nõukogude aeg on justkui möödas, aga vabakond MASS on siiski tõhusam kui praegused ametnike komisjonid.

Jüri Siim ja Uku Põllumaa pole ainukesed, mina ei julgeks näiteks minna maitse- või konstruktsiooniküsimustes vastuollu arhitektide Andres Kadariku või Roman Šmuškiniga, sest jään neile alla paljudes positsioonides. Neid inimesi tuleks kahtlemata kaasata vabatahtlikkuse korras ning loobuda tinglikust ametnike vastutamise seisukohast. Kõige kardetavamates kohtuküsimustes ei vastuta ka ametnikud ning kohus ju ei planeeri linna.

Meil on Tartus erialast hinnangut rohkem kui mõne maastikuarhitekti diplomitöö kogemus. Katsuge ülikoolile selgeks teha, et füüsikaprofessori arvamus uuest füüsikahoonest ei pea paika. Katsuge!

Tagasi üles