Naiskingsepp teeb meeste jalad ilusaks

Äsja kõrgema kunstikooli lõpetanud Sille Sikmann on sihiks võtnud omaenda meestejalanõude tootemargi Scheckmann loomise ega lase raskustel end segada. «Ma pole kunagi allaandja olnud ning kui ei saa, siis kuidagi ikka saab,» lubas ta takistustest mööda loovida. Foto: Margus Ansu

Sille Sikmann on noor naine, kes on ette võtnud suure ülesande – teha Eesti meestele kingi, mis oleksid neile parajad, mugavad, praktilised ja soovi korral ka pisut edevad.

Sellise elutee valimise põhjuseks on ühest küljest see, et Sikmannile meeldib kingi valmistada, ning teisalt kingapoodides valitsev põhjamaa meestele sobivate jalanõude krooniline põud.

«Siin müüdavad kingad valmivad ju kõik Lõuna-Euroopas ja seal on mehed väiksemad, jalad on kitsamad ja madalamad. Automaatselt tellitakse see kõik siia, aga keegi ei mõtle, et Lõuna- ja Põhja-Euroopa inimesed on täiesti erinevad,» rääkis Sikmann kooli kõrvalt kingapoes töötamisel üles korjatud teadmistest.

Äsja kõrgema kunstikooli nahadisaini osakonna lõpetanud neiul on praegu käsil omaenda väikse ettevõtte ja tootemargi loomine. Loomemajanduskeskuses sai edukalt kaitstud äriplaan ning sügisest hakkavad valmima Scheckmanni nime kandvad meestejalatsid, mis enamikus tehakse tellija jala järgi.

Varem Sikmann tellimusi lihtsalt vastu võtta ei saa, sest hankida tuleb masinad, selleks on aga vaja taotleda alustavale ettevõtjale mõeldud toetusi.

Loomemajanduskeskuse Kalevi tänava majadesse ta ilmselt siiski ei koli, sest kingsepatöö on nendesamade lärmakate masinate tõttu kõigile ümbritsevatele liigagi hästi kuulda.

Nii et selle asemel otsis ta stuudiopinna koos kahe teise kunstnikuga, kes töötavad ka ise mürarikaste aparaatidega.

Tõuge Soomest

Sikmann, kes läks naha eriala õppima peaaegu kogemata, valmistas oma esimesed kingad Soomes vahetusõpilasena ning sattus seal jalanõude disainimisest ja valmistamisest vasikavaimustusse.

Eelmisel aastal viis praktika ta taas välismaale, kolmeks kuuks Ungarisse Budapesti, kus ta töötas väikses äris kingadisaineri juures ning lõi ka oma kollektsiooni.

See oli inspireeritud päikselisest suvest ja rõõmsameelsetest inimestest ning tunduvalt värvikam kui alles hiljuti kooli lõpetamiseks valminud kingapaarid, mis olid tehtud Eesti meeste tellimusel.

Viimastega on disainer ise eriti rahul – töö tuli hästi välja ning mehed, kellele need tehtud said, ootavad, et saaks juba uue tellimuse sisse anda.

Meestele jalanõude tegemine on naisterahvale aga üsna suur proovikivi. Tavaline naine jääb tihtipeale rahule juba siis, kui kingadel on piisavalt ilusat tilulilu, kuid Sikmanni sõnul eeldavad mehed, et jalavarjud oleksid praktilised ja neid saaks kanda võimalikult paljude rõivastega.

Paljude juba selle küsimuse esitanud naiste pettumuseks ei kavatse Sikmann õrnemale soole jalanõusid tegema hakata, vähemalt mitte lähiaastail.
Sõbrad ja tuttavad küsivad Sikmannilt sageli, kas tal parasjagu jalas olevad varjud on tema enda tehtud, kuid üldjuhul peavad pettuma.

Mõne paari tegi ta Soomes ka endale, kuid need seisavad enamasti kapis. «Ma ei ole raatsinud neid kanda, sest need on ikkagi mul päris esimesed ja tahaks, et need jääksid mälestuseks,» rääkis Sikmann.

Intervjuu ajal tema jalgu kängitsevad suvised erkkollased sandaalid on siiski tema enda näputöö Ungaris oldud ajast, kuid nende valmistamine olevat kingade kõrval lapsemäng – mõned mõõdud paika panna, ribad kokku sättida ja natuke liimida.

Kui aga aega jääb, on plaanis teha augustis proovipaar uutel masinatel ikkagi oma jalgade tarbeks.

Raske töö

Käsitsi ja tellija jala järgi kinga tegemine on üsna pikk ja keeruline protsess. Ühe paari valmistamine võtab kuni kaks kuud, seda halvimal juhul, kui tellija on kaugel ning vahepealne hädavajalik proovimine venib. Samal ajal saab töötada aga mitme paari kallal ning Sik­mann arvas, et kahe kuu jooksul peaks neli paari ikka valmis saama.

Isikupärastel ja mugavatel kingadel on muidugi ka oma hind, 200 eurole lisandub veel tasu vastavalt disaini keerukusele. Mida erilisemat tulemust ihaldatakse, seda rohkem peab olema valmis välja käima.

Enda äraelatamiseks ja ka äri laiendamiseks tahab Sik­mann tellimuste kõrvalt teha uue kingakollektsiooni, mille disaini valib ise ja mille ta teeb meie meeste jalgadele sobiva liistu järgi.

Kui kingameisterdamine hoo sisse saab, kavatseb Sik­mann vaadata ka aksessuaaride poole, teha meestele näiteks portfelle või kotte.

Neiu ei plaani elu lõpuni üksinda kingsepatööd tegema jääda ja sellel on väga lihtne põhjus. «Fakt on see, et ma olen naisterahvas, mul on ainult kaks kätt ja kingade tegemine käsitsi on väga raske töö,» tõi Sikmann välja.
Ühel päeval loodab ta leida endale appi mõne mehe, kellele kingategu ja nahk huvi pakuks ning kes seda õppida viitsiks. «Aga kes teab, millal ma endale selle selli võtan, kõigepealt tahaksin ikka ise meistriks saada,» muigas Sikmann.

Kingad nõuavad vaba päeva

Juba piibliaegadest peale on üks päev nädalas olnud inimestel hingamispäevaks. Üllataval kombel tahab seda vähemalt ühte puhkepäeva ka kingapaar.

Sille Sikmanni sõnul vajab king kaua vastupidamiseks head hoolitsust. Lisaks naha hooldamisele peab silmas pidama sedagi, et igapäevane ja pikalt järjest kandmine teeb kingade eluea tunduvalt lühemaks.

Pahategijaks on higi – mida kauem kingi jalas hoida, seda rohkem jõuab see jalanõudesse imbuda ning nii nagu see soolane vedelik kahjustab rõivaid, rikub see ka kingi.

Esimesel korral kinga jalga pannes tohiks seda korraga kanda vaid paar-kolm tundi, et jalanõu saaks inimesega harjuda. «Kuna king ei ole veel võtnud jala kuju, siis tahab see väikest sissekandmise või prooviaega,» rääkis Sikmann. «Jalanõul on ka oma hingeelu.»

Ka tuleb kingad pärast iga kandmist puhastada, mitte neid mustana päevadeks või nädalateks seisma jätta.