Marika Tuus-Laul: raharöövlid elektriturul

Marika Tuus.

FOTO: Peeter Langovits

Mõnel on ehk praegugi sahtlipõhjas alles klantspaberil valimisbukletid, kus Isamaa ja Res Publica Liit tõotas vähendada kodukulusid lausa poole võrra. Praegu oleme silmitsi tõsiasjaga, et aasta jooksul on kodukulud tormiliselt kasvanud ja moodustavad koguni üle 40 protsendi aastastest hinnatõusudest (Eesti on hinnatõusudega Euroopas esikohal).


Kõige selle taustal ei väsi paremerakonnad korrutamast, milline õnn saabub meie õuele pärast seda, kui 2013. aastast elektriturg avaneb. Hinnatõus 40–50 protsenti olevat esialgu paratamatu ja seda ei saavat valitsus kuidagi mõjutada. Tegelikult pole see sugugi nii.

Kõike peale põhitariifi saab riik mõjutada nii nüüd kui ka järgmisel aastal. Praegu maksab kodutarbija Kodu 1 paketi puhul 11,41 eurosenti kilovatt-tunni eest. Selline hind kujuneb põhitariifi, võrguteenuse, taastuvenergia tasu, elektriaktsiisi ja käibemaksu summana. Seega kontrollib riik (peale põhitariifi) elektri hinnast pea kolmveerandit ehk 72,4 protsenti.

Lisaks tõstab hinda ka Eesti Energia kasum, millest valitsus võtab igal aastal kümneid miljoneid eurosid dividende riigieelarve lappimiseks.

Elektriturg Eesti moodi

Elektrituru avamine Eesti mõistes ei tähenda seda, et konkureerivaid tootjaid tuleb juurde ja pakutava kauba hulk alandaks hinda. Põhjamaade tootjaid meie väiketarbija ei huvita, küll aga huvitab rikaste Põhjamaade elanikke meie elekter.

Eesti ongi võimeline elektrit rohkem tootma, kui siin ära tarbitakse, aga häda on selles, et sealsete elanike ostujõud ja meist tunduvalt kõrgem elatustase tõstab elektri hinna ka meie tarbijale taevasse. Seega ei hakka konkureerima mitte tootjad, vaid vähese ostujõuga eestlased hakkavad võistlema rikaste Põhjamaade elanikega meie oma elektriturul.

Niisiis tõstab meile kõigile kuuluv AS Eesti Energia vabaturu tingimustes ka oma riigi tarbijatele hinda pea 50 protsenti.

Toonitan, et selle hinnatõusuga ei tagata elektri paremat varustatust, sest teatavasti kuuluvad ju elektriliinid Taavi Veskimäe juhitud Ele­ringile, kus võrgutasud on tuntavalt kallimad kui Soomes, ja millegipärast pole toote hind ka kulupõhine.

Ees ootav hinnatõus suurendab otseselt Eesti Energia niigi hiigelsuurt kasumit. Valitsus vaatab kõike rahul olles pealt, sest mida kallim hind, seda rohkem aktsiisi ja käibemaksu eelarvesse laekub. Ja seda enam miljoneid eurosid saab riik dividendidena välja võtta.

Siinjuures on aga tegemist juba varjatud maksustamisega, sest kui valitsus võtab firmast raha välja, on viimane sunnitud taas hinda tõstma. Seda on rahva seas hakatud nimetama elektrimaksuks, mida see ka on.

Las rahvas maksab!

Huvitav on veel see, et valitsus, kes valimistel lubab pidevaid maksulangetusi, tegeleb ise Eesti elanike topeltmaksustamisega – me maksame elektriaktsiisi ja aktsiisile lisandub veel käibemaks!

Lisaks on meie elektriaktsiis kodutarbijale pea viis korda Euroopa miinimumnõudest kallim, äritarbijale ligi kümme korda.

Niisiis saame poole võrra suurema elektriarve oma riigi ja valitsuse ning kodumaise energiafirma toel ja ega valikuid palju olegi. Ei ole tavainimesel aega ega võimalusi tungida elektribörsi džunglisse ja seal kõikvõimalike pakettide rägastikus orienteeruda. Pealegi plaanib Eesti Energia määratute trahvimäärade kehtestamist, kui keegi julgebki juba sõlmitud lepingu üles öelda.

Elektri võrguteenuse pakkujat ei saa me ka vabaturu tingimustes valida, vaid peame jääma truuks monopoolsele Eleringile, hoolimata sellestki, et vähegi tormisema ilma järel istuvad inimesed külade kaupa ilma vooluta.

Eesti Energia võiks ju suure kasumi suunata elektrivõrkude rekonstrueerimisse. Aga ei saa, sest parempoolne valitsus otsustas mõni aasta tagasi elektrivõrgud põhiettevõttest lahutada (praegu plaanitakse sama teha Eesti Gaasiga).

Võrguteenus moodustab aga 60 protsenti elektriarvest ehk pakend maksab rohkem kui kaup ise. Et liine uuendada, tõstetakse aga jälle võrgutasusid ning jääb üle ainult tuima näoga vaadata järjekordselt kasvanud elektriarvet.

Elekter luksuskaubaks

Lisaks muudele maksudele maksame lõivu taastuvenergia tasuna ka tuulikuärimeestele, mis on Euroopa seadustega vastuolus. Ja mida rohkem on tuulikuid, seda rohkem neile subsiidiume maksame. Ainuüksi tänavu ületab valdavalt erafirmadele toetusteks makstav summa 70 miljonit eurot.

Vähe sellest, et elektri hind järgmisel aastal pretsedenditult kasvab, saame suurema elektriarve tänavugi, sest suureneb nii võrgutasu kui ka taastuvenergia tasu.

Lisaks kodukuludele mõjutab elektri hinna tõus eranditult kõiki majandusharusid. Järgneb järjekordne teenuste ja kaupade hinnaralli, nagu oli pärast euro kehtestamist.

Samas pole elekter ju luksuskaup – hoia kokku palju tahad, ilma läbi ei saa. Jälle kannatavad kõige rohkem vähese sissetulekuga inimesed. Raha võetakse ära tööinimese, pensionäri, väikeettevõtja ja põllumehe taskust.

Võidavad aga ikka need, kes kogu seda raha energiaturul keerutavad: pangad, börsimaaklerid, energiahiiud ehk nende omanikud, suurettevõtted, kes suurte koguste ostmisel saavad ülisoodsaid pakkumisi, igat liiki vahendajad, advokaadid ja võimuparteide rahastajad.

Elektrituru avamise seadus võeti riigikogus vastu 6. juunil Reformierakonna ja IRLi häältega. Euroala üks vaeseimaid riike hakkab elektri eest maksma rohkem kui paljud rikkad riigid.

Tagasi üles