Kuidas käib Tartu vaimu käsi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Vaade Tartule.

FOTO: Sille Annuk

Sissejuhatuse sissejuhatus: mütoloogiline mainekujundaja

TULLIO ILOMETS Tartu Vaim on see, mis ei lase välja surra niisugustel asjadel nagu näiteks Eesti Rahva Muuseumi probleem. Tartu Vaimu kandjad on need mehed, kes jäävad niisugus- tes asjades lõpuni kindlaks ega lähe olupoliitika peale.»

FOTO: Sille Annuk

HILLAR PALAMETS Ma ütleksin, et igal inimesel on oma Tartu ja igaüks konstrueerib ka oma Tartu Vaimu.»

FOTO: Margus Ansu

JAAN KAPLINSKI Meie pargid on läbikäiguhoovid, mis ei eralda inimest linnamürast ja -saginast. Aga minge Pariisi või Berliini. Astuge mingisse väiksesse skvääri, haljasalakesse, mis on piiratud, ja äkitselt vaim puhkab, te olete eemal linnakärast.»

FOTO: Kristjan Teedema

PEETER VOLKONSKI Minu meelest on tähtis, et siin on ülikool, et siin on Akadeemia toimetus, et on Tõravere, mis on küll Tartust eemal, aga siiski, ja et on Tartu Uus Teater, et on tARTuFF – ühesõnaga, et on olemas niisugused kohad, kus tehakse tähtsaid asju. Neid saab liigitada Tartu Vaimu kandjateks, kõike seda teevad ju inimesed.»

FOTO: Sille Annuk

HANDO RUNNEL Üldiselt on nende suurte isiksuste puhul üks tegur, mis neid ka edasi viib ja kannab ja teistele nähtavaks teeb – see on mingi järjekindlus, ka poliitiliste või moraalsete hoiakute järjekindlus.»

FOTO: Margus Ansu

JAAN EINASTO Enne Tartu ülikooli uuesti käimapanekut 19. sajandi alguses oli Tartu tavaline edukas kaubalinn, Hansaliidu pärand. Ja Tartu Vaim on seotud täiesti selgesti Tartu ülikooli vaimuga.»

FOTO: Margus Ansu


Tallinnas on Ülemiste Vanake ja Vana Toomas, Viljandis on Paadimees, Haapsalus Valge Daam. Need mütoloogiasse ja legendide maailma kuuluvad tegelased teevad oma linna heaks igapäevast tasuta tööd. Nad on mainekujundajana palju tõhusamad kui linnapea või selleks tööks palgatud suhtekorraldusfirmad.

Tartus Toomemäel on tegutsenud Vanemuine. Tema kuju tundub aga lähemal uurimisel kuidagi kunstlik. Pragunenud kannel ta luidratel põlvedel ei meelita tänapäeva noori tantsuringi.

Emajõelinnal on siiski ka üks mütoloogiline tegelane, kes on elujõuline tänini ehk projektijuhtide keeles jätkusuutlik. Kuigi kehakuju poolest laialivalguv – õieti on ta palja silmaga nähtamatu –, on tema mõju mainekujundajana palju suurem kui Vanal Toomal, Valgel Daamil või Vanemuisel. Jutt on Tartu Vaimust.


Sissejuhatus: Tartu Vaim ja tema kuju

Tartu Vaimu on tihtipeale joonistanud Postimehe karikaturist Urmas Nemvalts. Nendel piltidel näeb ta välja nagu täispuhutud õhupall või lehma magu, millel on küljes pea ja käed. Selge see, et joonistaja on olnud karikaturist.

Siiski on ta andnud edasi Tartu Vaimu ühe olulise omaduse – uudishimulikkuse, soovi aina targemaks saada.

Muide, samasugune «õhupall» vaatab vastu ka Tartu Ülikooli suveülikooli tänavuse programmi esikaanelt. Avaloengu pealkiri ja kogu hooaja lipukiri on «Vaim ja väärtused». Eeloleva sügise klaverifestival Tartus ei saa samuti temata läbi. Seda on paista ka pealkirjast «Tartu Vaim ja klaver».

Et Tartu Vaim on tegelikult nähtamatu, tõendab ka tema jalajälg Tasku juures Tartu teerajajate jälgede reas. See algab just nimelt temast. Teiste astumise on skulptor jäädvustanud reljeefsesse, käega katsumisel tuntavasse vormi, kaks Tartu Vaimu jälgedega plaati on aga siledad.

Kuid nagu vaimolendeile kohane, ilmub Tartu Vaim tartlaste ja nende külaliste ette mõnikord lihast ja luust kodanikena. Nii oli minevikus, on meie päevil ja loodetavasti tulevikuski.

Tartu Vaimu kulul tehakse ka nalja. Nii näiteks nimetas 18. mail Vanemuise kontserdimajas keegi lugupeetud tallinlane Tarmo Leinatamme tervitades teda tögaval hääletoonil Tartu Vaimuks.

Alles paar nädalat tagasi ilmus pildirohke teos «Tartu Vaimu saladus! Eeltöö täispikale kunstilisele filmile», mille on kirjutanud Urmas Vadi.

Selles satub «vandenõude paljastamisele, majadest vaimude väljaajamisele ja muudele hämaratele, teadusest väljapoole jäävatele teemadele» pühendunud Ilmar Leppnurm koomilistesse sekeldustesse, kui otsib taga Tartu Vaimu. Uurija püüab lahendada tema saladust, sest «palju on temast räägitud, teda otsitud, aga ikka on ta jäänud liiga hämaraks ja hoomamatuks».

Parateaduste uurija Leppnurm usub, et Tartu Vaim on midagi konkreetset. «Ka tema väärib päevavalgust ja pilti ajalehes,» ütles Leppnurm teda intervjueerima tulnud ajalehetoimetuse praktikandineiule. «Ma tahan teada, kes peidab end tema taga!»

Nali naljaks, ent Tartu Vaim on ennast avaldanud palju rohkem kordi tõsistes ja väärikates olukordades ning lugupeetud isikutes, andnud nende tegemistele hoogu ja lisanud vaimujõudu.

Mis on Tartu Vaimu saladus? Kes või mis ta siis lõppude lõpuks on? Kuidas käib ta käsi? Kuidas on ta tervis vastu pidanud aastate kulgemisele? Mida ta praegu teeb ja loob? Kuidas on Tartu Vaimu vaimu seis?

Et kõigele sellele vastust saada, otsustas Tartu Postimehe toimetus küsitleda eriti silmapaistvaid isikuid, keda on aegade jooksul nimetatud Tartu Vaimuks või Tartu Vaimu kandjaks ja kehastuseks. Kohtumistest nendega kujunes lugu, mis on kõige sobilikum avaldada just täna, Tartu linna päeval.


Sissejuhatuse väljajuhatus: Tartu Vaimu kandjad

Kui toimetuses sugenes mõte portreteerida Tartu Vaimu, oli käes aprilli algus. Paari nädala jooksul tekkis mitmekümnerealine nimekiri neist, kellele ta on eriti rohkesti oma vaimujõudu edasi andnud.

Mõnedki Emajõe Ateena nimekad teadlased on oma töö ja tegevusega toonud kodulinnale kuhjaga au ja kuulsust. Oma tegevuses on nad olnud viljakad ja rahvusvaheliselt tunnustatud, ent sellest hoolimata jäänud kas ise seda soovides või soovimatult tagasihoidlikuks avalikus elus.

Nagu nemad, nii jäävad ka mitmed avaliku elu värvikad tegelased ja silmapaistvad pärimusjoodikud ning noored kultuuriheerosed, keda on nimetatud Tartu Vaimuks,  järgmistele sel teemal kirjutajatele.

Aprilli keskpaiku tekkis  veendumus, et Tartu Vaimu portreteerimiseks tuleb kohtuda kuue mehega. Lõpliku otsuse langetamisel oli abiks temast endast inspireeritud luuletus:

Tullio Ilomets
ja Hillar Palamets,
Jaan Kaplinski
ja Peeter Volkonski,
Runnel Hando
ja Jaan Einasto.


Esiteks: kevadised kohtumised

Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi valvelauas istub neiu ja helistab Tullio Ilometsale lauatelefoniga: saabunud on külaline. Paari minuti pärast tuleb vanahärra trepialusest uksest. Jalutuskepi klõpsudes astub ta valvelaua juurde, vaatab ootajat ja teretab. Seejärel saab neiu veidikene võtta.

Manitsuse põhjuseks on arbuusisuurune klaaskolb, millel on tavalise ühe kaela asemel neid lausa kolm. Sellesse on kogutud mingiks heategevaks otstarbeks münte. Niisugust kolbi peaks Ilometsa meelest säilitatama muuseumieksponaadina järeltulevatele põlvkondadele.

Hiljem selgub, et selliseid kolbe on muuseumis veelgi. Aga Tartu Ülikooli teenekas keemik ja ülikooli ajaloo muuseumi idee üks algatajaid lihtsalt ei saa teisiti, kui peab teadlaste vanade riistade ja seadmete saatuse eest hoolitsema.

Hillar Palametsaga vestlemiseks otsisime ruumi Tartu Ülikooli raamatukogus. Parajasti on lõppemas sess, kõik nurgad on õppijaid täis. Lõpuks avab üks vastutulelik töötaja meile klaasseintega loenguruumi. Intervjuu, õigemini Palametsa pajatuste kuulamine, kestab mitte pool tundi, nagu kokku lepitud, vaid kümmekond minutit üle tunni.

Äsja on Tartus suurejooneliselt tähistatud Eesti filmi sajandat aastapäeva. Selleks pandi Tallinnast käima erirong filmindustegelastega.

«Toomest, Raekoja platsist ja sellest haljasalast, mis jääb kaubamaja ja majafrondi vahele, oleks võinud lennata üle aeroplaan ja pilduda lendlehti,» alustab Palamets pajatusi. «Aeroplaani lendamine Tartus oli nii suur sündmus, et Pääsuke läks seda filmima, ja kui ta näitas seda, valgus rahvas vaatama.»

Peeter Volkonski oli üks neid väheseid, kes pääses filmindustegelaste austamise aegu Dorpati konverentsikeskuses lavale. Sedakorda oli ta publiku ees muusiku, ansambli Rosta Aknad solistina. Kui esinemine lõppenud, leppisime kokku kohtumiseks sobiva aja.

On päikseline ja tuuline päev. Volkonski on auto parkinud raekoja taha ja tuleb lõtkuval sammul diagonaalis üle platsi. Istume välikohvikusse. Tellime toitu, vett ja kohvi.

Jaan Kaplinski astub Tartu Uues Teatris tegutseva Elektriteatri-nimelise kino uksest sisse, selg sirge ja naeratus näol. Tervitan ja küsin, kas fotograaf võib pildistada ajalehes avaldamiseks. Lubab lahkesti.

Paar minutit hiljem istume temaga kõrvuti saali esimeses reas. Ta ütleb, et selle maja lähedal on vana linnamüür, kus ta käis koolipoisina koos sõbraga kive kangutamas.

Saal on täis noori inimesi. Nad on tulnud vaatama Raphaël Gianelli-Meriano dokumentaalfilmi «Kaplinski süsteem», mille Eesti esilinastus oli tänavu märtsis. Filmis räägib luuletaja prantsuse keeles. Küsimustele vastab Kaplinski tund hiljem, kui film on lõppenud, eesti keeles.

Hando Runneliga kohtume mõni päev pärast seda, kui ta on kirjandusmajas esitlenud «Eesti mõtteloo» sarjas ilmunud Toivo Maimetsa raamatut. Istume sealsamas saalis akna alla. Luuletaja räägib vaikselt, väga vaikselt, kohati peaaegu sosinal.

Astronoom Jaan Einasto on kuuest intervjueeritavast viimane. Universumit täitva tumeaine ja maailmaruumi ülesehituse maailmakuulus asjatundja ootab ajakirjanikku ja fotograafi oma kodus Tõraveres. Tema töölaual on neli arvutit, millest kolm on avatud. Vastasseina katavad raamatuid täis riiulid.

Juttu tuleb ka sellest, et muu hulgas on akadeemikul olnud aega aiatöödeks. «Meil on siin Tõraveres väike aiamaa. Seda hooldasid põhiliselt mu abikaasa ja tütar Maret, kes elab samuti siin,» ütleb Einasto. «Nüüd, kui abikaasat enam ei ole, ongi see jäänud põhiliselt Mareti hooleks, aga eks ma aitan ka. Rohkem tegutsen ma oma maakodus.»

Egeri talu asub Valgamaal. Seal on akadeemik nautinud lihtsalt niisama loodust ning nii üksi kui ka koos paljude asjahuvilistega vaadelnud tähistaevast. Inimasustusest tekitatud valgustus, isegi Tõrva oma, seal ei sega.


Teiseks: eluaastad teevad oma töö

Vananevad isegi väga säravad tähed ja tähesüsteemid. Ei saa inimenegi olla igavesti noor. Aastate lisandudes tekib aga tervisehädasid.

Tullio Ilomets (saab 13. juulil 91-aastaseks) kõnnib veidi taarudes, abiks käes jalutuskepp. Kuid trepist üles läheb ta vähemalt teisele korrusele nii, et ei tee teist nägugi.

Hillar Palamets (saab samuti 13. juulil aasta vanemaks, 85-aastaseks) liigub ringi väikeste tihedate sammudega. Jalg maapinnast kuigi kõrgele ei tõuse, ta liigub justkui suusatades, ent hämmastavalt kiiresti.

Aprilli lõpul seisis ta kuulajaid pungil saali ees korporatsiooni Sakala konvendihoones. Alustades loengut Veski tänava ajaloost, selgitas ta kõigepealt, miks ta ei saa teha ühekorraga kolme lihtsat asja: kõnelda, jälgida kuulajate reaktsiooni ja seista.

«Aastad on oma töö teinud ja tasakaalumeel on ilmselt häiritud,» ütles Palamets ja jätkas loengut istudes. Hääl oli tal sealjuures tugev nagu noorel mehel. Sõnad veeresid selgelt ka suure saali tagumistes ridades istujate kuulmismeelde.

Ennist mainitud kiire liikumise kohta on tal oma arvamus. «Minu arust ma liigun aeglaselt, kõik nooremad lähevad minust mööda. Mul on diabeet ja minu arst, doktor Jaan Kelk, ütles mulle kaks maksiimi: «Mida vähem sööd, seda kauem elad» ja «Mida rohkem liigud-käid, seda tervem oled».»

Nii ta siis liigubki ringi. Suvekodus Keilas sõitis möödunud suveni koguni jalgrattaga ja tegi aiatööd.

Peeter Volkonski (57) on Palametsa ja Ilometsa kõrval vanuse poolest poisike. Tervise üle ei kurda. Jalutuskepp on ta käes siiski üha sagedamini.

Jaan Kaplinski on praegu 71-aastane, kuid näeb välja noorem kui Volkonski. Aastad on murinud temagi organismi.

Film Elektriteatris vaadatud, esitab keegi neiu saalist vaiksel häälel küsimuse. Luuletaja tunnistab, et ta ei kuulnud, mida küsija teada tahab. «Ma unustasin maha oma selle pagana kõrvataguse kuuldeaparaadi,» kurdab Kaplinski. «Saan ilma ka hakkama, aga kui vaikselt ja tagasihoidlikult räägitakse, siis ma ei kuule.»

Oma palju tõsisemast tervisehädast, selle tekkimise põhjusest, ravist ja tagajärgedest on ta kirjutanud sarjas «Mehe tervis» aastal 2010 ilmunud raamatus «Eesnäärmehaigused ja seksuaalsus».

«2004. aasta alguses näitas mu PSA analüüs, et eesnäärmega võib asi olla tõsine. Tomograafia ning koeproovid kinnitasid, et tegu on moodustisega, mis ladina keeles kannab nime adenocarcinoma prostatae,» kirjutab Kaplinski leheküljel 93.

Operatsioon õnnestus. Elu pärast lõikust on läinud kirjaniku sõnul päris edukalt.

Hando Runnel oli mitu kuud raskesti haige. 1. mai hommikul käis ta Tiit Veeberi puusärgi juures Peetri kirikus enne leinatalitust ja jättis õpetajale ettelugemiseks luuletuse. See lõpeb sõnadega «... meid vaikselt neelab igavik».

Üle hulga aja tuli Runnel avalikkuse ette Toivo Maimetsa raamatu esitlusel, millest oli juba juttu. Esitlust juhatas ta sellise sära ja vaimukusega, nagu ta poleks iialgi elus haige olnud.


Kolmandaks: suurimad saavutused

Tullio Ilomets käib praeguseni ametis. Ülikooli tuli ta keemiat õppima 1948. aasta sügissemestril ja määrati sealsamas ametisse kohe pärast lõpetamist 1952, nii et peagi tähistab ta tööjuubelit – 60 aastat ühes ja samas asutuses. Kui ametis oleku aega mõõta rektorites, siis on nüüdne Alar Karis üheksas. Ja kümneski juba paistab.

Ilomets on üks ülikooli ajaloo muuseumi mõtte algatajaid ja selle kollektsioonide kasvu eest hoolitsejaid. Praegu on ta seal konsultant.

Keemialaborist tuli ta ära augustis 2010. «Ma olin seal aasta otsa kauem kui teised keemikud, need olid enne remonti varem välja kolinud,» selgitab ta. «Meil jäi sinna veel palju kraami, mida tuli siis jagada.»

Ilomets ei ole nõus mõnel pool avaldatud väitega, mille kohaselt peetakse teda Eesti looduslike ainete keemia rajajaks.

«See on kirjanduslik liialdus. Hakkasime siin uurima põhjalikumalt maomürke ja ravimudasid ja mitmeid teisi looduslikke ühendeid,» ütleb ta. «Me arendasime seda siin Tartus kamba peale, alguses ikka päris intensiivselt. Ega üks inimene ei tee midagi ära.»

Ka muinsusväärtusliku kraami kogumisest rääkides kasutab ta meie-vormi ja nimetab asjakohast toimima pandud üleülikoolilist süsteemi. Nii säilivad tulevastele põlvedele farmaatsia, farmakoloogia, füsioloogia, keemia, biokeemia, botaanika, zooloogia, astronoomia ja teiste teadusalade riistapuud.

Senise elu suurima saavutuse ütlemisest Ilomets loobub.

Hillar Palamets on koos Tullio Ilometsaga koostanud 30 aastat tagasi fotoalbumi «Alma mater Tartuensis 1632–1982». Üks tähtis osa Palametsa senisest tegevusest ongi olnud jäädvustada ja koguda Tartu linna ja ülikooli ajalugu. Veel rohkem on tuntud tema pedagoogitegevus, mille hulka võib arvata ka raadioajaloolase töö.

Enne õpetajakohale asumist novembris 1950 oli Palamets tegutsenud lektorina poliitiliste ja teadusalaste teadmiste levitamise ühingus, hiljem lühidalt ühing Teadus. «Nii et ma ütlen: mu põhitegevus on olnud teadmiste populariseerimine nii raadios, trükisõnas kui ka suuliselt lektorina. Need teised on kõik selle harud.»

Peeter Volkonski on mitme loomingulise liidu liige. Ta on lõpetanud Tallinna konservatooriumi lavakunstikateedri 1976. aastal näitleja ja lavastajana ning oleks peaaegu lõpetanud ka Tartu ülikooli psühholoogia erialal. «Riigieksamid jäid tegemata, kuna kaks aastat järjest olid täpselt samal ajal gastrollid Vanalinnastuudioga,» ütleb ta.

Ta on näitleja ja lavastaja, laulja ja helilooja, tõlkija ja kirjanik, kuid ei pea neist ameteist ühtki kõige tähtsamaks. Oma seniste suurimate saavutuste kohta jääb ta napisõnaliseks: «See ei ole minu öelda.»

Jaan Kaplinski ja Hando Runnel on mõlemad endale püstitanud monumendi raamatutest. Runnel kogunisti kaks – üks postament on ta oma kirjutatud teostest, teine aga Ilmamaa kirjastuses ilmunud sarja «Eesti mõttelugu» enam kui sajast köitest. Runnel on selle sarja peatoimetaja ja peab seda põhiülesandeks.

Mõlemad kirjanikud on saanud oma loomingu eest mitmesuguseid preemiaid. Viimati pälvis Kaplinski teist korda Juhan Liivi luuleauhinna – tänavu 30. aprillil. Esimest korda, aastal 1968, tõi selle talle luuletus «Tolmust ja värvidest ...». Nüüd aga mullu ajakirjas Looming nr 11 ilmunud tsükkel «Nelikümmend aastat tagasi».

«Tegelikult nad ongi 40 aastat tagasi kirjutatud, leitud vanadest kaustikutest ja märkmikest ja siis üles kohendatud ja Loomingule saadetud,» ütleb Kaplinski.

Uusi, äsja kirjutatud eestikeelseid luuletusi oleks temalt üllatav saada. Sest keeletoimetajate ja -korraldajate tegevuse tõttu on Kaplinski oma blogis lubanud hüljata eesti keeles kirjutamise ja proovib kirjutada võru, inglise või vene keeles. Eks ole ka pool sajandit juba piisav aeg, et keelt vahetada ...

«On kaks asja, mida mul on raske osale eesti rahvast andeks anda,» põhjendab Kaplinski. «Üks on see, et keel surgitakse ära ja kõik lähevad nagu lambakari järele.»

Ta lisab, et vähe asju on siin maailmas olnud, mida me oleme saanud kaugest minevikust, midagi, mis on püsiv. Ja üks neist on eesti keel.

Peale keelesurkimise on Kaplinskil raske andestada seda, et pargid tehakse lagedaks. «Tartu linnas ei ole ühtegi normaalset parki, ainult botaanikaaed,» ütleb ta. «Surnuaiad olid, aga seal on ka varsti liiga lage.»

Meie parkide kordategemine seisneb kirjaniku sõnul selles, et parkidest lõhutakse välja põõsad, puhmad, madal taimestik. See on aga hukatuslik põõsalindudele ja paljudele teistele, kes põõsastes elavad.

«Meie pargid on läbikäiguhoovid, mis ei eralda inimest linnamürast ja -saginast,» nendib Kaplinski. «Aga minge Pariisi või Berliini. Astuge mingisse väiksesse skvääri, haljasalakesse, mis on piiratud, ja äkitselt vaim puhkab, te olete eemal linnakärast.»

Jaan Kaplinskil on üks elukohti Tõraveres. Seal kuulub ta Kolme Jaani Klubisse. Üks klubilasi on matemaatikust astronoom Jaan Pelt ja teine on astronoom Jaan Einasto.

Kui akadeemik Einastolt küsida, mida ta peab oma saavutustest kõige olulisemaks, hakkab ta rääkima Universumi tumeainest.

Kuid sealjuures ei tõmba ta kogu au enda kaela. Tumeainest oli laias maailmas juttu juba varem, kuid mõte, et see on midagi põhimõtteliselt uut ja tundmatut, tekkis 1970. aastate alguses Jaan Einastol koostöös Tõravere kolleegi, praegu samuti akadeemiku staatuses Enn Saarega.

Et tumeaine ehk mitte-barüonaine ei jääks lehelugejatele ülearu tumedaks, olgu siin väike selgitus, mis tugineb akadeemik Einasto jutule. Tumeaine ei tunne tavalise aine vastu mingit huvi, ta ei moodusta midagi niisugust nagu aatomid või molekulid. Tumeaine osakesed jooksevad meist läbi ja midagi ei juhtu.

Maailma esirinnas on Einasto ka Universumi ülesehituse uurijana. Omal ajal tekitas elevust tema ja ta kolleegide avastus, et Universumil on kärjeline struktuur.

«Kärg oli esialgne nimetus, praegu nimetame seda kosmiliseks võrgustikuks,» selgitab Einasto. «Tähendus on seesama, ainult sõna on täpsem. Kärg viitab meekärjele, millel kannude seinad on kinni, kuid võrgustikul on seinad lahti. Ta on niitjas. See, et ta võib olla niitjas, oli meile algusest peale teada, ma ei leidnud aga kohe õiget sõna.»

Nõnda nagu Tullio Ilomets, ei ole samuti Jaan Einasto oma põhilist tööandjat elu jooksul vahetanud. Tänavu möödub 60 aastat ajast, mil Einasto asus tööle Tartu observatooriumis.


Neljandaks: vaimuvalgus raamatutest

Kõik kuus Tartu Vaimu kehastust on tihedasti seotud raamatutega.

Tullio Ilomets käib ametis Toomel ajaloomuuseumis. Tema laual arvuti kõrval on muude raamatute ja asjade hulgas «Chemistry and pharmacy at the University of Tartu/Dorpat/Yurjev 1802–1918». See teos on ilmunud Tartu Ülikooli väljaandena aastal 2009 ja valminud Vello Pasti, Tullio Ilometsa ja Hain Tankleri koostöös.

Ilometsa konsultandiülesannete hulka kuulub ka artiklite koostamine. Seni viimane tema kirjutatud töö nägi trükimusta alles mõni kuu tagasi. Artikkel «Ajaloolisest klaasist Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis» ilmus kogumiku «Ülikooli ajaloo küsimusi» 39. numbris. Esitlus seisab veel ees.

Hillar Palamets salvestas Raadio 2 sarja «Ajalootund» 888. saate tänavu kevadisel pööripäeval. Nii jõudis lõpule 18 aastat kestnud saatesari.

Raadioeetrisse minekute ettevalmistamisest jääb nüüd aega üle. Selle tahab ajaloolane kulutada aastakümnetega kogunenud paberivirna läbivaatamiseks. Enne üleliigse hävitamist paneb ta kultuuriloolise tähendusega kraami kõrvale.

Korrastamist vajab samuti fotokogu. Nii nagu on temalt juba varem saanud mitmesuguseid väärt käsikirju, saab ka fotodest ülikooli raamatukogu osa endale.

Palametsa koostatud ja kirjutatud paljude raamatute kõrvale tuleb kavakohaselt veel tänavu lisa. «Olen võtnud kokku 40-aastase töö mälumängude läbiviimisel ja küsimuste koostamisel ja andsin kirjastusele Atlex 2. jaanuari hommikul käesoleva aasta esimese tööna üle käsitsi kirjutatud käsikirja. Septembris tuleb sellest trükis pealkirjaga «MMM: mõtteid ja meenutusi mälumängudest»,» ütleb ta.

Peeter Andrejevitš Volkonski on samuti andnud käsikirja kirjastusse. Ta on tõlkinud oma vanavanaonu, Keila-Joa mõisas sündinud vürst Sergei Mihhailovitš Volkonski mälestused. «Ta oli teatriteadlane ja -kriitik ja üksvahe isegi Venemaa Imperaatorlike Teatrite direktor,» selgitab Peeter Andrejevitš.

Kolm aastat tagasi ilmus handi kirjaniku Jeremei Aipin romaan «Jumalaema verisel lumel», mille on tõlkinud Volkonski. Nüüd võtab ta vahendada mansi šamaanist kirjaniku Juvan Šestalovi raamatu. Üks järjekordne lasteraamat on samuti plaanis, aga see ei ole veel näitlejast kirjanikule öelnud, et teda tuleb hakata kirja panema.

Uutest peatselt publiku ette tulevatest lavastustest, millega ta on seotud, nimetas Volkonski monotükki, mis valmib Tallinna teatris Cabaret Rhizome. Selle esietendus on aga hoopiski Pärnus augusti algul teatrifestivalil «Monomaffia».

Ja nüüd uudis lugejale, kes otsib Tartu Vaimu muusika vallast. Jõuludeks ilmub teleseriaali «Nöbinina» DVD ja selles kõlanud laulude CD. Et Volkonski on nende laulude autor, tuleb tal neid plaadile sobivamaks kõpitseda.

Jaan Einasto annab raamatus «Tumeda aine lugu», mis ilmus aastal 2006 Ilmamaa sarjas «Eesti mõttelugu», oma elust ja tegevusest põhjaliku ülevaate. Sealsamas teeb ta lugejatele selgeks mõnedki astronoomilised probleemid.

Praegu on tal kirjutamisel samasisuline ingliskeelne raamat, mis peab valmima tänavu.
«See ei ole eestikeelse tõlge, kuigi samadel teemadel – meie avastuse lugu, aga ühtlasi observatooriumi lugu, Eesti lugu,» selgitab Einasto. «See on mõeldud rahvusvahelisele lugejaskonnale.»

Akadeemik Einastol tuleb avaldada ka ülevaatelugusid tumeda aine ja Universumi struktuuri kohta ühes rahvusvahelises võrguentsüklopeedias. Lisaks neile ilmub aeg-ajalt tavapärastes väljaannetes teadusartikleid, mille üks autoreid on Jaan Einasto – igal aastal keskeltläbi neli.

Kolme Jaani Klubi teine liige, Jaan Kaplinski, on juba nii palju luuletusi kirjutanud, et ainuüksi valikkogus (ilmus aastal 2000) on neid peaaegu tuhandel leheküljel.

«Ma arvan, et sellest peaaegu mõikab,» ütleb luuletaja filmi «Kaplinski süsteem» vaatajate ees. «Järgmine raamat tuleb võrukeelne – luulekogu «Taivahe heidet tsirk». Ja tasapisi ma püüan kirjutada ka venekeelseid luuletusi.»

Võrukeelne valimik tuleb kirjastuse Verb andmeil trükist selle nädala lõpus või järgmisel nädalal. Raamatus on ka vanu hiina luuletusi. Needki on Kaplinskil lõunaeestlasele suupärasesse keelde ümber pandud.

Hando Runnel ei ole viimasel ajal intervjuusid andnud. Siinkohal saab see viga parandatud.
Küsimus: Aastal 2010 ilmusid teie luulekogud «Reebuse rahvas» ja «Ütles mu naine».

Eelmisel aastal tuli trükist «Vee peal käimine keelatud» ja «Tähed tahavad sõnaks». Mis on teil tänavu ja tulevastel aastatel trükist tulekul?

Runnel: Sellises elueas inimeselt midagi löövat või jõulist ei ole loota ja osa värskemast luulestki on viis või kuus või seitse aastat vana.

Varem oli aasta üks kindel ühik. Praegu on elutempo selline, et viisaastak on üks üksus. Aga lugejale on niisuguse mooduga tehtud asi natukene igav, puudub see intensiivsus, mis on olnud 1980. või 1970. aastatel, kus tekstid võivad olla omamoodi lihtsadki, kuid löök on sees tugev.

Praegu on ka kriitikud öelnud, et ei ole seda jõudu, on elutarkus küll, aga elutarkuses kipub olema see õpetav asi, mida tänapäeva noorem autorkond ei seedi, ei tohi moraali lugeda. Sellepärast ei saa õieti hõisates rääkida ka nendest asjadest, mis tulevikus välja tulevad.
Küsimus: Ometi need ju tulevad?

Runnel: Sel aastal on plaanis üks imelik valik, mille pealkirjas domineerib kui ja nagu kombinatsioon. Ma olen teinud üle saja luuletuse läbi aegade, mis algavad sõnaga kui. Selle siduva sõna abil saab huvitavalt kokku panna oma noore põlve ja hilise põlve ja keskea loomingut.

Kui ma muidu avaldaksin uuesti neid kolhoosiaegseid lürisme, siis öeldaks: nojah, seda enam uus lugeja, linnalaps, ei seedi, tal ei ole tausta. Aga kui seod nad ühte sellise formaalse häälestuse abil, muutub kogu läbielatud aeg oma erinevustes kuidagi ühtlaseks.

Ja on paar luulekogutäit materjali, ühed on neljarealised mõtisklused või vemmalvärsid, nende komponeerimine loetavaks koguks on natuke raske.

Ja siis on veel üks kogu, mille algus on üsna hea, aga lõpp läheb natukene jõuetumaks. See oleks veidi sotsiaalsem ja haaraks 20 aastat iseseisvat Eestit.

Küsimus: Kas on oodata midagi lisaks luuleraamatutele?

Runnel: Kui jõudu oleks, tuleks üks vana võlg kustutada ning Hendrik Adamsoni eluloo ja loominguloo materjal kokku panna. See oleks biograafia või monograafia.

Kui oled terve eluaeg ühte luuletajat austanud ja jälginud tema elu, siis peaks kuidagi selle kokku võtma, aga õiget meetodit ei ole, ei teaduslikku ega jutukirjaniku lobisemise meetodit. See võib-olla jääbki tegemata, ei tea ...


Viiendaks: kõne tempo ja muud omapärad

Kui inimene räägib, paneb kuulaja kõrv tähele nii mõndagi. Inimese kohta annavad aimu tema sõnavara, lausetesse valatud mõtete voolavus, kõne kiirus-aeglus ja tooni kõikumine.

Ilometsa, Palametsa, Volkonski, Kaplinski, Einasto ja Runneli jutust osasaamisel tekib tunne, nagu loeks huvitavat raamatut või vaataks stseene kütkestavast monoetendusest.

Kui vestlus diktofoniga salvestada ja pärast salvestis kirja panna, võib välja arvutada kõne kiiruse. Runnel kõneles meie kohtumisel keskmiselt 62 sõna minutis, Volkonski 65, Palamets 77, Ilomets 88, Kaplinski 121 ja Einasto 128.

Kui Hillar Palamets rääkis avatud diktofoni ees, ütles ta minutis 80–82 sõna. Nädal enne intervjuud peetud loengul kõneles ta aga kiirusega 73 sõna minutis.

«Mul on aeglane õpetaja professionaalne-kretiinne rõhutustega esitusviis,» kommenteerib Palamets. «Tänapäeva eestlase kõnetempo on palju kiirem, nagu tulistaks puusalt automaadist.»

Siinkohal Palametsalt tasuta nõuanne noortele õpetajatele ja lektoritele: «Ütle ära ja parafraseeri, korda olulist rõhutades. Ära kiirusta, kuulajal kulub arusaamiseks ja kinnistamiseks natuke aega. Meie tänapäeva kõnelejate viga on: nad ei pauseeri olulise ees, nad ei jäta teinekord lausele ja isegi sõnale vahet.»


Kuuendaks: kes või mis on Tartu Vaim

Küllap on palju neid, kes soovivad, et tema kohta öeldaks Tartu Vaim või vähemalt Tartu Vaimu kehastus. Mida peaks inimene tegema ja saavutama, et tema elu ja tegevus oleks nii särav, et teda nimetataks Tartu Vaimuks? Mis on Tartu Vaimu saladus?

«See on raske küsimus, vaimu ei saa ju hästi defineerida, aga ma arvan ikkagi, et Tartus peab olema põhiline ülikoolilinnale omane akadeemiline vaim,» vastab Tullio Ilomets.

Ta lisab sellised märksõnad nagu kultuuriväärtuste kaitse ja kultuuri arendamine, teatud konservatiivsus ja traditsioonide hoidmine.

Samas tuletab ta meelde, et Tartu on olnud vaimse valdkonna ja ka muude valdkondade paljudes asjades kese ja alguspunkt.

«Tartu Vaim on see, mis ei lase välja surra niisugustel asjadel nagu näiteks Eesti Rahva Muuseumi probleem,» lisab Ilomets. «Tartu Vaimu kandjad on need mehed, kes jäävad niisugustes asjades lõpuni kindlaks ega lähe olupoliitika peale.»

Hillar Palamets nimetab paarkümmend särava kuulsusega endist ja praegust tartlast, kes on Tartu Vaimu kandjad. Neid on Hugo Treffnerist Hando Runnelini. Lõpuks tõdeb Palamets, et igal inimesel on oma Tartu ja igaüks konstrueerib ka oma Tartu Vaimu.

Peeter Volkonski saab küsimuse Tartu Vaimu ja selle kandjate kohta välikohvikus parajasti samal ajal, kui ettekandja toob talle tellitud pastaroa. Vastus tuleb tükk aega hiljem, alles siis, kui laua juurest on läbi astunud abikaasa Maria Vol-konskaja ja kommenteerinud: «Sõid makarone, väga tore, oled nüüd õnnelik ... Ma ei sega, ma lähen istun Enrikoga sinna teise kohviku ette.»

Just nüüd hakkabki Volkonski vastama küsimusele Tartu ja tema vaimu kohta.

«Minu meelest on tähtis, et siin on ülikool, et siin on Akadeemia toimetus, et on Tõravere, mis on küll Tartust eemal, aga siiski, ja et on Tartu Uus Teater, et on tARTuFF – ühesõnaga, et on olemas niisugused kohad, kus tehakse tähtsaid asju. Neid saab liigitada Tartu Vaimu kandjateks, kõike seda teevad ju inimesed.»

Jaan Einasto peab andekate ja säravate isiksuste tekkel määravaks keskkonna toetust. Tartu Vaimust rääkides meenutab ta kõigepealt Tartu ülikooli uuesti käimapanekut 19. sajandi alguses.

«Enne seda oli Tartu tavaline edukas kaubalinn, Hansaliidu pärand,» meenutab ta. «Ja Tartu Vaim on seotud täiesti selgesti Tartu ülikooli vaimuga.»

Eriti säravate isikute, Tartu Vaimu kandjate hulgas nimetab Einasto kõigepealt Kaplinskit, ent ka mõnda muusikut ja teadlast. Lõpetuseks kahetseb ta, et enam ei ole Juri Lotmanit, kes Tartu vaimuelu väga rikastas.

Lotmanit meenutab hea sõnaga ka Hando Runnel, ning samuti Uku Masingut, kelle fenomenaalsus, kummaline kiirgusväli paistab välja tema teostest. Neid on Ilmamaa kirjastanud paarikümne aasta jooksul.

Siinkohal jätkubki ennist alanud intervjuu Runneliga.

Küsimus: Miks kujunevad mõned inimesed oma tegevusega säravamaks kui teised, nii et neid saab nimetada näiteks Tartu Vaimu kandjateks ja et nad on suures aus ja lugupidamises?

Runnel: Mõned, kes paistavad publikule hästi silma, minu pilgule võib-olla nii säravad ei ole.

Kui on eluaeg kirjanduskriitikaga tegeldud, siis on pilk kriitilisem. Osa inimesi on osavad varjama oma võltskülge ja ameerikalikult osavad serveerima oma edukat külge, aga üldiselt on ikka nii, et kellele on jumal andnud mingi suurema andekuse, see paistab paratamatult silma.

Võtame kas või Madis Kõivu, kes oli teadlane füüsikainstituudis ja tasapisi suhtles ka teatri, kunsti ja kirjandusega ja lõpuks hakkas kirjutama.

Kas hindad tema kirjutamise stiili või mitte, aga on näha see suur potentsiaal, mis ihus on. See on nagu tuumareaktor – kas tema energiat suudab ühiskond rakendada positiivselt või saab sellest suure mürgituse, seda see generaator ise ei suuda reguleerida, see jääb publiku teha.

Küllalt omapärane on sellest põlvkonnast Kaplinski, kelle tugevused ja nõrkused on ka  andekuses ja nõrkused võib-olla seisukohtade muutlikkuses.

Üldiselt on nende suurte isiksuste puhul üks tegur, mis neid ka edasi viib ja kannab ja teistele nähtavaks teeb – see on mingi järjekindlus, ka moraalsete või poliitiliste hoiakute järjekindlus.


Järelsõna: mida selgus vestlustes Tartu Vaimu kohta

Tartu Vaimu vaimu seis on päris hea. Ilmub järjest uusi raamatuid, ja kuigi enamasti on nende sisu varem loodud, meelitavad need lugema.

Samamoodi lähevad aastatega aina paremaks ja nauditavamaks brändid ja mõned muud joovastavad joogid.

Tartu Vaimu füüsiline vorm on selline, et olümpiamängudele ei ole mõtet võistlema minna. Kuid tahe on seda tugevam.

Tartu Vaim on üldjuhul tagasihoidlik ega aja end saavutatu pärast puhevile. Oma kuulsust ja sära jagab ta meelsasti teistega.

Tartu Vaim kõneleb keskmiselt 90 sõna minutis.


Järelsõna järelsõna: Tartu Vaimu kommentaar

Kui reporter Hanson Raimu
küsitleks mind, Tartu Vaimu,
ütleksin ma ääri-veeri:
ma ei kommenteeri.

 

Tagasi üles