L, 28.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Priit Pulleritsu kuukommentaar: olümpiale kainelt

Priit Pullerits
Priit Pulleritsu kuukommentaar: olümpiale kainelt
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade
Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Margus Ansu

Ühe asja üle, aga ainult ühe üle, võib seoses jalgpalli EM-võistlustega rõõmustada: et Eesti finaalturniirile ei pääsenud.


Ärge olge sellest väitest sama šokeeritud nagu kodusest 0:4 play-off-mängu kaotusest Iirimaale! Meenutage parem, kuidas käis Eesti EM-turniiri ukse taha tõrjunud Iirimaa, maailma edetabeli 18. meeskonna käsi EMi alagrupimängudes. Järjepanu tulid kaotused: Horvaatiale 1:3, Hispaaniale 0:4 ja Itaaliale 0:2. Punkte null, väravate vahe 1:9.

Ja mõelge, kui Iirimaa asemel mänginuks Eesti, maailma edetabeli 57. riik. Pole vähimatki põhjust arvata, et Eesti mänginuks edukamalt. Pigem tulnuks väravate vahe veelgi hullem, näiteks 0:12 – oleneb, kui palju vastased viitsinuks meie vastu pingutada. Pole ju millegi üle rõõmustada?

Enamasti on parem, kui ei küünita oma tasemest kõrgemale. Pigem leppida väikse nukrusega selle üle, et unelmast jäi napilt-napilt puudu, kui unelmani jõudnult lahkuda areenilt masendava hävinguga, häbi silmis.
Kuu aja pärast algaval Londoni olümpial ei maksa samuti õhinat täis minna. Lubage meenutada: eelmisel, Pekingi suveolümpial osales Eestist 47 sportlast ning vaid 16 ehk iga kolmas jõudis lõpuprotokolli esimesse poolde. Teisisõnu: kaks kolmandikku Eesti sportlastest jäi Pekingis nutusesse statisti rolli.

Ärge arvake, et igaüks, kes on olümpiale pääsu normi täitnud, peab sinna automaatselt saama. Ei pea. Niisugust reeglit ei ole. Olümpiale pääs on lõpuks rahvusliku olümpiakomitee otsustada. Nii mitmeski riigis on rahvusliku olümpiakomitee kehtestatud normid palju krõbedamad kui olümpia A-normid.

Määravaks saab see, kui kõrge koha keegi oma tasemega võiks olümpial välja võidelda. (Aga äkki keegi üllatab? Viimaste olümpiate kogemus näitab, et Eesti sportlased üllatavad pigem altmineku kui eneseületusega.)

Kainelt kaalutletud joon olümpiale pääsejate ja koju jääjate vahelt peaks jooksma sealt, et Londonisse sõitjad tuleksid tagasi tulemusega, mis oleks igati väärikas ning mille üle nii sportlane kui rahvas heameelt ja uhkust tunneks.

Kergejõustikus võiks see tähendada, et oma tavapärase tulemusega on lootust jõuda lõppvõistlusele, sõudmises finaali, ujumises vähemalt poolfinaali, ülejäänud aladel esimese kolmandiku hulka või teise kümnesse, olenevalt osalejate arvust.

Nüüd konkreetsemalt. Väheusutav, äärmiselt väheusutav, et olümpial valmistavad oma saavutatava kohaga rõõmu purjetajad Johannes Ahun, Karl-Martin Rammo, Anna Pohlak ja Ingrid Puusta, maadleja Ardo Arusaar, vibulaskja Reena Pärnat, sulgpallur Raul Must, kuulitõukaja Raigo Toompuu, ükskõik kes odaviskajaist sinna läheb, jooksjad Evelin Talts ja Marek Niit, kettaheitja Aleksander Tammert, seitsmevõistleja Grit Šadeiko, ujuja Martin Liivamägi. Neid on kokku rohkem kui kolmandik senisest olümpiakoondisest. See nimekiri võib pikeneda, sest kergejõustiklastel on aega olümpianorme täita järgmise nädala lõpuni.

Kas tundub ebaõiglane jätta koju sportlane, kes on pikki aastaid visalt vaeva näinud ja suutnud lõpuks olümpianormi alistada? Küllap iga sportlane teab, et pelgalt pingutuse eest medalit ei anta. Vaja on näidata tipptaset, et võistelda – ja võistelda väärikalt – maailma tippvõistlusel.

Mõelge siinkohal Eesti epeenaiskonnale, kes võitis sel kuul EMil pronksi. Neil jäi vajaka üksainus punkt, et pääseda olümpiale. Nad jõudsid maailma edetabelis üheksandale kohale. Aga kui isegi nii kõvad sportlased, kes on aastaid rünnanud tiitlivõistlustel medaleid, ei pääse Londonisse – mis siis, et osalejate arvu piirava ROKi reegli tõttu –, ei oleks selles midagi ülekohtust, kui sportlased, kes pole tippjõuproovidel eales finaali lähedale ega esikümne piirile jõudnud, jääksid koju oma taset tõstma.

Ei ole mingit mõtet iga hinna eest olümpiale trügida, et seal tagumistel kohtadel lõpetada. Eesti teise ešeloni olümpialased võiksid võtta eeskuju meesjalgrattureist, kes kaaluvad kainelt, kas olümpiarada neile ikka sobib ja kas ihuüksinda on üldse mõtet suurte meeskondade vastu võitlema minna. Kui ei, poleks nende osalusest ju kellelegi rõõmu.

Märksõnad
Tagasi üles