Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Daniel Hess: Tartul on pakkuda palju erilist ja nauditavat

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Daniel B. Hess. | FOTO: Erakogu

Milline mulje jääb Tartust professionaalsele linnaplaneerijale teiselt poolt maakera? New Yorgi Buffalo Ülikooli õppejõu Daniel B. Hessiga vestlesid Tartu Ülikooli teadlased Kadri Leetmaa (geograaf) ja Ott Toomet (majandus).


Daniel, räägi ka Tartu Postimehe lugejatele mõne sõnaga, mis on sind viimastel aastatel Tartuga sidunud.

Veidi enam kui aasta tagasi töötasin pool aastat Tallinna Tehnikaülikooli Tartu kolledžis, õpetasin seal maastikuarhitektuuri üliõpilastele linnaplaneerimist. Linnaplaneerimine ei ole siin traditsiooniline ülikoolis õpetatav eriala, nagu näiteks Inglismaal või USAs.

Minu uurimistöö Tartus on olnud seotud linna ajalooliste elamispiirkondade säilitamise ja nõukogudeaegse linnaplaneerimise pärandiga. Sel kevadel tulin siia tudengirühmaga oma koduülikoolist. Enamiku ajast veetsid nad Tartus ja Tallinnas, aga käisime ka Viljandis, Pärnus, Otepääl ja Riias. Ennekõike õppisid tudengid siin Eesti näitel säästlikku linnaplaneerimist Euroopas.

Nad tõeliselt naudivad kõike seda, mida Tartul on neile pakkuda.

Praeguseks tunned Tartut juba üsna hästi. Mis on sinu arvates need kõige tähtsamad planeerimisküsimused, millega Tartul tuleb tegelda?

Ma arvan, et üks prioriteete peaks olema linnakeskuse tugevdamine. Tartu kesklinnas on palju vabu ja alakasutatud hooneid. Selle ruumi mõistlik rakendamine aitaks muuta kesklinna tihedamaks ja tuua siia mitmekesisemaid tegevusi.

Tugev kesklinn aitaks ka pidurdada linna ümberkolimist äärelinna.

Praegune nõudlus eramajade järele muudab väga kiiresti linna ruumistruktuuri. Minu arvates toetavad samal moel linna laialivalgumist ka Tartu Ülikooli uued linnakeskusest välja ehitatud õppehooned.

Kõrgkoolide hooned linnaservas soodustavad autoga liiklemist ja vajavad parkimiseks suuri alasid. Hajub ka tudengite liikumine linnas ja linnakeskusse jääb neid vähem.

Praegu on Tartu kesklinn väga armas, ümbritsetud parkide ja rohealadega. Kesklinnas ja selle ümbruses on palju linna tihendamise ja vaba maa kasutamise võimalusi (targal viisil loomulikult). Minu vaist ütleb, et nõudlus linnakeskuse lähedal asuvate renoveeritud korterite järele võiks olla suur ning need uued elanikud aitaksid õhtuti ja nädalavahetustel kesklinna elavamaks muuta.

Tartu linnapildis domineerib Emajõgi. Ometi jääb see inimestest ja linna igapäevaelust kuidagi kaugele. Kas see võiks olla teisiti?

Täiesti nõus. Erinevalt paljudest Euroopa linnadest, mis on ehitatud kanalite ja jõgede äärde ning kus hooned on otseselt seotud jõega – mõelge Veneetsiale –, on siin suurem osa jõekallastest lihtsalt rohelised alad ja mitte väga hästi organiseeritud avalik ruum.

Jõeäärsete ehitiste puudumine aitab küll hoida kaldaid looduslikuna, kuid hoiab Emajõe inimestest eemal. Mõnel juhul on jõekallaste rohelus otseselt seotud sõjapurustustega ning ajalooliselt on seal hoonestus olnud.

Ärisid ja teenuseid peaks püüdma tuua veele lähemale. See tooks ka inimesed jõe äärde, eriti praegu alaarendatud kohtadesse, näiteks Turusilla ümbrusse.

Jõe kallastel peetavad üritused ja festivalid võiksid tuua inimesed jõe äärde. Seal võiksid olla isegi tulevased kultuuriasutused. Kujutage näiteks ette, kui Ahhaa keskus oleks vahetult jõe ääres ning jõevett oleks kasutatud selle saalide ja näituste kujundamisel.

Oled olnud huvitunud Tartu ajaloolistest elamupiirkondadest, näiteks Supilinnast ja Karlovast. Kuidas paistavad need linnaosad laiemas perspektiivis?

Need puumajadega linnaosad on väga erilised ja ligitõmbavad. Samas pole need säilinud planeerimispoliitika tõttu, vaid seepärast, et neid piirkondi nõukogude ajal lihtsalt ignoreeriti. Teistes linnades on sellised 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse tööliskvartalid lihtsalt lammutatud, et teha ruumi uutele arendustele.

Ei ole ime, et nii kohalikud elanikud kui ka külastajad armastavad Karlovat ja Supilinna, sest need meenutavad meile lihtsamaid aegu ja on ilusaks näiteks Eestile omasest linnalise ja maalise elustiili segust ahikütte, sillutamata teede, kaootiliste siseõuede ja aedade, õunapuude ja muu sellisega.

Üsna suur osa tartlastest elab nõukogudeaegsetes paneelmajades. On arvatud, et ajapikku võivad need piirkonnad oma elamisväärsuse kaotada. Kuidas me saaksime seda vältida?

Tõepoolest paljud eksperdid eeldasid, et sotsialismiaja elamupoliitika äralangemisel saavad nendest linnaosadest getod. Seda aga ei juhtunud ei Eestis ega ka mitte kusagil mujal. Läänes, kaasa arvatud USAs, on sellised piirkonnad olnud ebapopulaarsed, nende linnaosadega seostatakse kõiksuguseid negatiivseid nähtusi.

Siin on need piirkonnad atraktiivsed tänu läheduses kättesaadavatele teenustele, nagu lasteaiad, koolid, mänguväljakud, kaubandus, vaba aja veetmise kohad ja muu selline. Et hoida neid linnaosi stabiilse ja elamisväärsena, peakski linn hoidma ja tänapäevastama seda infrastruktuuri ja teenuseid.

Paneelmajade piirkonnad Tartus hoiavad oma mainet senikaua, kuni need eelised on alles, muidu hakkavad elanikud otsima uut elukohta. Arvestades seda, et Eesti elanikkond kahaneb, oleks see areng üsna negatiivne.

Kuidas hinnata linna liiklust? Kui kerge on siin ringi liikuda võrreldes teiste linnadega?

Minu tudengitele tegi väga huvitava ettekande abilinnapea Raimond Tamm, kes väitis, et 40 protsenti igapäevastest käikudest Tartus tehakse jalgsi. See on midagi, mida võib USA linnade puhul vaid unes näha. Linna kompaktsus, eriti selle hästi toimiv keskus, soodustab jalgsi käimist ja rattasõitu.

Mulle meenuvad vaid üksikud lääne linnad, kus jalakäimine moodustab inimeste liikumistest nii suure osa. See on väga eriline Tartut iseloomustav joon ja inimeste elustiili osa. Peaks väga tõsiselt pingutama, et seda olukorda hoida.

Muidugi on ka autode tarvis arvestatud arendusi, mis ei kutsu inimesi jalgsi liikuma (näiteks Lõunakeskuse ümbrus). Ja mind häirib Riia-Turu ristmik. Üks peamisi ristmikke nn uue kesklinna ärikeskuse juures on kujundatud üksnes mõttega rohkem sõidukeid läbi lasta.

Jalgsi ja rattaga on väga ebamugav kui mitte võimatu jõuda uute ostukeskuste juurde, ajaloolise turuhoone ja teiste asutuste juurde jõe ääres selles kvartalis. Jalakäijate soodustamine siin aitaks kaasa ka kaubanduse, uute äride ja kioskite rajamisele ning selle piirkonna tänavate aktiveerimisele.

See on näide, kus linnas eelistatakse autosid jalakäijatele ja jalgratturitele ning sellel võivad olla tõsised tagajärjed kesklinnale ja jõeääre kasutamisele, millest rääkisime.

Loodame, et tuled järgmistel aastatel tagasi uute üliõpilastega ja siis on meil aega uuteks jalutuskäikudeks ja arutlusteks Tartus.

Tagasi üles