Almanahhid valmisid kirjutusmasina klõbinal

Almanahhi Salong trükkimisel aastal 1978 on kasutatud kirjutusmasinat Continental. Mõned aastad varem tegi see oma tööd veel Tartu rajooni Tuleviku kolhoosi kontoris. Foto: Margus Ansu

Kirjanikel on nüüdsel ajal raske: raamatuid on küll kerge avaldada, aga ostjaid ja lugejaid on vähe. Vene okupatsiooni ajal oli täiesti teisiti, sest ostjaid oli palju ja lugejaid samuti. Ainult et raamatuid ei saanud avaldada.

Eriti raske oli raamatuid avaldada neil, kes ei kuulunud Eesti NSV Kirjanike Liidu liikmete hulka.

Päris algajatel luuletajatel ja juttude kirjutajatel oli siiski võimalus oma töid laiemale lugejaskonnale tutvustada. Kuigi see võis kaasa tuua ametivõimude pahakspanu ja isegi karistused, seda tehti.

Seda võimalust nimetati samizdat'iks ehk põrandaaluseks kogumike avaldamiseks, oma- või isekirjastamiseks.

Poolsalajane tegevus

Selles poolsalajases tegevuses oli tähtsal kohal kirjutusmasin.

Tänapäevasele noorele poeedile või prosaistile tundub vist imelik, et loomingu tippimine masina vahendusel paberile võiks käia elektrita. Aga just sellised need kirjutusmasinad enamasti olidki.

Veel veidram tundub, et kirjutusmasinaid oli poest peaaegu et võimatu osta. Neid tuli hankida kõrvalisi teid pidi. Ja kui keegi oli mingi ime läbi selle endale muretsenud, pidi ta arvestama võimalusega, et tema masinakirja iseärasused on KGB-l näidetena kausta vahel.

Kirjutusmasin kodus

Kirjutusmasin oli kodus ka allakirjutanul juba keskkooli ajal 1970. aastate algul – tänu isale, kes oli Tartu rajooni Tuleviku kolhoosi esimees.

Seesama kirjutusmasin osales tegevuses, millest on nüüd raamatu avaldanud Eesti Kirjanduse Seltsi juhtkonda kuuluvad Tartu Ülikooli õppejõud, ema ja tütar Kersti Unt ja Marja Unt.

Raamatust «Seilates sadamata. Omakirjastus okupeeritud Eestis» oli juttu juba enne seda, kui selle tiraaž trükikojas valmis. Nimelt kogunes äsjase kirjandusfestivali Prima Vista aegu Ülikooli kohvikusse vestlusring, et meenutada omakirjastuslikke almanahhe ja nende koostamist-levitamist.

Kultuuriliselt kaalukas

Almanahhiliikumise suhteliselt vähetuntud, aga kultuuriliselt kaalukas lugu sai koostajate sõnul alguse sügaval nõukogude ajal, kuuekümnendate aastate lõpul, mil kokku tulid mitmed noored ja vihased kirjanduslike huvide-taotlustega mehed ja naised.

Almanahhe ilmus nii Tartus kui ka Tallinnas. Neis alustasid sellised hiljem tuntuks saanud kirjanikud nagu Ave Alavainu, Leelo Tungal, Peep Ilmet, Juhan Viiding, Toomas Vint, Jaak Jõerüüt jpt.

Tõlkija ja TÜ maailmakirjanduse lektori Kersti Undi põhjalikule uurimusele «Allhoovusest kantud» järgneb raamatus valik almanahhides ilmunud tekste ja illustratsioone, aga ka omaaegseid fotosid.

Suur rõõm oli kohata trükivärskes raamatus aastast 1978 pärit almanahhi Salong tekstinäidet, mille masinakirja iseärasused tunduvad vägagi kodused.

Raamat

«Seilates sadamata. Omakirjastus okupeeritud Eestis», koostanud Kersti Unt ja Marja Unt, kirjastanud Varrak, kujundanud Mari Kaljuste, Tallinn 2012, 397 lk.