Ülo Veldre: portree ülekaalulisest ja modellikleidis Tartust

Ülo Veldre Foto: Margus Ansu

Tartu endine peaarhitekt Tiit Sild tutvustas äsja veel üht kesklinna ala, Emajõe kallaste «taasasustamise» ehk linnasüdame täisehitamise kava, seekord arhitektuuritudeng Jakob Jõgisuult (TPM 11.6).

Ma ei kahtle nii mastaapsete visioonide vajalikkuses, küll aga on küsimus pigem nende realiseeritavuses, mida möönab ka Sild ise: «Hoonestuskava analüüsijad küsisid mult eelmisel aastal korduvalt, kust need inimesed kesklinna tulevad, Tartu ju tegelikult ei kasva.»

Tartu linnavolikogus erinevate arengukavade aruteludes on viimasel aastal kõlanud sama motiiv: nooruselinn Tartu on senistes piirides pigem kahaneva ja vananeva elanikkonnaga linn.

Linnapea Urmas Kruuse on seda väidet küll iga kord oponeerinud ja tõmmanud käisest arve, mis peaksid justkui kinnitama Tartu jätkuvat arengut ning õitsengut, kuigi järjest enam märke kinnitab midagi muud. Ning palju jääbki sõltuma vaatepunktist ja taustsüsteemist.

Kasvav või kahanev

Tartu elanike arvu kohta võib esitada vastakaid andmeid ja nende põhjal tõestada, mida tõestada tahetakse. Nii seda, et Tartu elanikkond kasvab või püsib viimased viis aastat pea muutumatuna, aga tõestada sedagi, et ametlike tartlaste arv kahaneb järjekindlalt.

Tartu (arvestuslikuks) rahvaarvuks võiks 2012. aasta 1. jaanuari seisuga lugeda kas 95 074 (RV0282) või 98 522 (TRR), kuid teatud põhjustel ei pruugi kumbki arv tõele vastata.

Sügisel lisandub kolmaski arv: värske rahvaloenduse tulemus, mis ilmselt ei lange kokku kummagi mainitud numbrikombinatsiooniga.

Ka tänavusel rahvaloendusel saadud tulemus sisaldab paratamatult mõõtmisviga, ent jäägu need metoodika erinevused, võimaliku vea põhjused ja suurus spetsialistide selgitada.

Linnaelanike vähenemine on sisse kirjutatud ka Tartu arengukavasse (viies kuuest rahvastiku prognoosi olemasolevast variandist). Seetõttu jääb arusaamatuks, miks linnapea kangekaelselt hoidub tegelikku olukorda tunnistamast.

Linnapeale meeldib rõhutada Tartu positiivset loomulikku iivet, mis on küll emotsionaalselt meeldiv, aga olukorda vähe iseloomustav juhuslikuvõitu suhtarv. Tartu rahvastikku mõjutab sündidest-surmadest enam ränne, kusjuures Tartusse sisse- ja väljarändaja koondportree on üsna isemoodi.


Tartusse tulijate saldo on plussis 0–2-aastaste laste, 22–29-aastaste naiste ja 25–29-aastaste meeste seas, kõikides teistes vanuserühmades on rohkem lahkujaid (kas Tartumaale, välismaale või Harjumaale).
Nii võib lihtsustatult väita, et Tartusse tullakse õppima, «registreeritakse» ennast tartlaseks seoses pere loomise ja laste sünniga, lapsi ka lasteaia- või koolikoha saamiseks, kuni lahkutakse paremasse elu- ja töökeskkonda.

Kuigi rahvastikuteadlased on juba aastaid tagasi juhtinud tähelepanu üliõpilastest tingitud iseärasustele Tartu rahvastikupüramiidis ning ka laste ja sünnitusealiste naiste keskmisest suuremale osale, ei ole suudetud seda ülikoolilinna kui tõmbekeskuse võimalust ära kasutada.

Tartust lahkutakse enim vahetult linna piiri taha ning viiakse sinna ka oma maksuraha, sisuliselt aga jäädakse tartlaseks ning jäetakse ebaproportsionaalselt suured taristukulud linna kanda.
Valglinnastumine on kasvavate linnade probleem. Iseasi, et Tartu linnavõimud ei ole midagi märkimisväärset ette võtnud ei Tartu kui haldusüksuse piiride tegelikkusega vastavusse viimiseks ega valglinnastumise pidurdamiseks. Niisiis Tartu üksiti kasvab ja kahaneb.

Piltlikult väljendudes oleks tegu nagu järjest juurde võtva inimesega, kes ise keeldub seda tunnistamast ning endale sobivas mõõdus kehakatteid soetamast, rääkimata eluviisi muutmisest.

Tiit Silla mainitud arvamuslooga samas lehenumbris oli uudis Lõunakeskuse juurde plaanitavast suurest ärihoonest, mis kahtlemata vähendaks lähiaastatel ettevõtjate indu rajada uusi äripindu kesklinna.
Ka Lõunakeskus kavandab järjekordset juurdeehitist – teist jäähalli, tenniseväljakuid ja kino –, mis veelgi kasvataks äärelinna tõmbejõudu kesklinna kahjuks.

Tiit Silla käsitletud Jakob Jõgisuu diplomitöö võib olla küll arhitektuurselt huvitav lahendus ja kuuluda «Heade mõtete linna» kategooriasse, aga «Tartu teod» liiguvad teisi radu ja teises tempos.

Aastatagune Martin McLeani ja Tiit Silla visioon Holmi kvartali täisehitamiseks oli tegelikult loodud ühe konkreetse arendusprojekti äraütlemise põhjendamiseks. Hinnangut andmata, aga üks uus hoone jäeti veel parema ootuses ehitamata.

Teisalt pole juba aastaid suudetud ära müüa kortereid Tartu niinimetatud uuskeskusesse rajatud Tigutornis. Toetudes vanale rahvatarkusele tuleks Tartusse rajada kaks uut kesklinna – üks hea ja teine odav ...
Igale oma Tartu?

Linnavalitsus tõrkus aastaid kesklinna arengut kompleksselt käsitlemast. Lähikuudel peaks siiski avalikkuse ette jõudma Tartu kesklinna arengustrateegia, mis väidetavalt pakub samuti mitmeid julgeid lahendusi ning mõni stsenaarium lähtub kaugelt üle saja tuhande küündivast elanike arvust.

Ilmselt tartlasi ongi kaugelt üle saja tuhande, kui arvestada Tartusse sissekirjutamata õppureid ning üle linnaääre valguvaid vähegi maksujõulisi peresid.

Pean tunnistama, siin toodud näited on paljuski vastuolulised, aga «Tartu arendamine» ongi viimased aastakümned toimunud väga vastuoluliselt ja eklektiliselt. Mantrana korrutatud «küll turg paneb kõik paika» tegelikult eitab linna sihipärase arendamise vajadust.

Teoorias on kõik lihtne: määratleda, kus ollakse, kuhu tahetakse jõuda, kuidas see on tehtav, seejärel langetada otsus ja viia ellu ... Ja olemegi alguses tagasi: millisest Tartust me ikkagi räägime?

Kas modellimõõtu ametlikust klantspildist, kus pilk jääks pidama mõne iluoperatsiooniga esiletoodud punktis, või laialivalguvast, puudustega, aga kasvavast organismist.

Siiski käib jutt ikka ühest ja samast Tartust, ainult ettekujutused on erinevad ehk seni puudub ühine arusaam, kus me oleme.

Pole ka selget sihtpunkti, kuhu tahetakse jõuda, kuigi arengu- ja tegevuskavu on koostatud kümnete kaupa. Seetõttu oleks ennatlik alustada kalli südamestimulaatori paigaldamist, uue suurlinliku city rajamist.
Alustuseks võiks lihtsalt tunnistada, et põhiprobleem pole üldse (linna)südames, vaid ajus, see tähendab linna juhtimises.

Tartu arenguvisioonide teemal vt ka Tiit Sild ja Martin McLean, «Kus on Tartu potentsiaal?», TPM 30.5.2011; Urmas Paul, «Kuidas anda Tartule uut hingamist», TPM 2.9.2011; Tiit Sild, «Veel üks visioon Emajõe kallastest (Jakob Jõgisuu diplomitöö)», TPM 11.6.2012.