Midagi ei ole teha, naised on ikka naised ja mehed on mehed, soovigu sooneutraalsuse ja võrdõiguslikkuse apologeedid mida tahes. Mis tähendab, et nende huvid ei ole ikka päris sarnased. Muidugi mängivad ka naised golfi ja jalgpalli, kükitavad õngega paadis, hõiskavad lipuvärvi maalitud põskedega vutitribüünidel ning oskavad toimetada rikkis auto kallal, aga olgem ausad, selliseid naisi on siiski vähem.
Ivi Drikkit: kus on meie võrdne kohtlemine?
Vaadake ise, mis soost tegelased kevaditi veekogude kaldaid palistavad ning kas või praeguseidki jalgpallilahinguid pubides ja baarides jälgivad, kodustest ekraanidest rääkimata. Ka muule spordile, mulle tundub, on meeste seas rohkem järjekindlaid kaasaelajaid. Sporti on aga ETV sellesuvises kavas aukartust äratavas koguses, sest vutiseriaalile järgnevad peatselt olümpiamängud. Kui sellele ja veel muudele spordikajastustele laiast maailmast teistelgi kanalitel lisada mammutkogus lubatud kalamehejutte, julgen öelda, et telesuvi peaks meestele hästi meeldima. Naised seevastu ...
Ma ei väida, et naisi need asjad ei huvita. Oo ei, naised teavad kõike, huvituvad kõigest, oskavad kõike – siiski, naisekandmise võistlustel pole naised kandva poolena minu teada veel esinenud –, aga mitmel alal nad massiga ei löö.
«Mida sina siis tahad, kas rohkem kokasaateid?» ironiseeris spordifännist kolleeg. Ma ei hakanud ette lugema, mida ma kõike tahan, sest tele-eetris on seni kasutatust palju rohkem võimalusi nii meestele kui naistele huvitavat ajaviidet pakkuda, ilma et spordi alternatiiviks peaks olema just kokandus.
Kuidas kõiki ja kõikjal võrdselt kohelda ning kas see üldse on võimalik ja vajalik, see küsimus pakub meie ühiskonnas arutlusainet ilmselt veel kauaks.
Kuni aga asjad pole lõplikult selged, soovin sel nädalal algavaks suveks meile kõigile üksteise lugupidavat ja sõbralikku kohtlemist – peaks sobima nii naistele kui meestele.