Ega elu linna mingist ehitamisest tule. Eriti veel, kui kaldatäis õhtuti väljasurnud ärihooneid tehakse. Elu tuleb ikkagi kultuurist, sündmustest ja inimeste huvist. Kultuur kuivas kokku eelmisel kevadel ja inimeste huvi lähenes nullile juba palju varem.
No Tartul on selline superasi nagu see jõgi, kahjuks aga seda ei osata mingilgi mõistlikul moel ära kasutada, jookseb betoonseinte vahel läbi linna ja kõik.
Jõge tuleks eksponeerida, leida mooduseid selle avamiseks linnarahvale. Hetkel on võimalus teha midagi, millega silma paista. Silmapaistmine muidugi ei oleks majadega täitmine.
Ammu oleks vaja nende jubedate pimedate parkidega midagi ette võtta, see on lihtsalt jama, mis praegu on, rahvas lihtsalt ei kasuta neid, sest seal on pime ja külm. Ma ei saa aru sellest kümne küünega parkidest kinni hoidmisest, kui nad on täiesti kasutud.
Emajõe vasakkalda võiks hoonestada ja sellega ka elustada küll. Ma ei tea, kui palju pargipooldajad seal käivad, mina käin seal iga päev jooksmas, mõnikord hommikul, mõnikord õhtul. Emajõe ääres pargis rahvast peaaegu pole, sest seal ei ole lihtsalt mitte midagi teha.
See on jabur olukord: meil on ilus jõgi, aga rahvas jõe ääres ei käi, vaid läheb õhtuks oma põldudele ehitatud majadesse, põigates enne veel läbi plekist hiigelpoodidest. Selle asemel võiks ju elada kesklinnas, õhtul jalutada naabruses asuvasse poodi, pühapäeva hommikul jalutada lastega nurgapoodi värske saia järele või võtta oma kohv kaasa ja istuda jõe ääres jne.
Arusaam, et me oleme tohutud loodusesõbrad, kui hoiame jõe ääres ülekasvanud parki, aga ise sõidame igale poole autoga, on silmakirjalik. Maailmas on väga palju loodus- ja inimhoidlikke linnu, aga ma küll ei tea, et neis püütakse linnakodanikku veekogust ja linnakeskusest võimalikult kaugele peletada.
Selle jutuga ei taha ma kuidagi parkide vastu olla, aga igale poole park teha ei ole lahendus, sest igal pool park ei toimi.