Soome õhuveteran maandus Tartus

11-tonnise lennukaaluga DC-3 kasutab kütuseks bensiini, mis nii suure lennuki puhul on haruldane ja seega polnud Tartu lennujaamal pakkuda liikuvat bensiinitankurit. Nii tuli Soome õhuveteranide klubi liikmetel lennukit ise bensiinimahutile paar meetrit lähemale lükata. Foto: Margus Ansu

Laupäeva hommikul maan­­dus kõrvulukustava mürinaga Tartu lennujaamas 70-aastane omaaegne lennun­­duse lipulaev Douglas DC-3, pardal Soome endistest pilootidest pensionärid, aga ka lihtsalt lennundushuvilised.

Kaks korda maha kantud ja uuesti üles vuntsitud ajalooline kolbmootoritega lennuk jäi küll oodatust tugevama tuule tõttu 15 minutit hiljaks, ent piloot Jussi Korhoneni kinnitusel kulges reis ladusalt.

«Lend läks suurepäraselt ja hea meel on esimest korda selle lennukiga Tartut külastada,» lausus Korhonen.

1942. aastal USAs, firmas Douglas Aircraft Company ehitatud Douglas DC-3 teenis aastakümneid tublilt Soome õhuväge, kuniks see pensionile jäädes Soome Õhuveteranide klubile läks.

Viimane on Õhuveteraniks ristitud lennukit töökorras hoidnud tänaseni, teeb sellega oma klubi liikmetele lõbureise Soomes ja naaberriikides ning esitleb seda näitustel ja lennunduspäevadel.

«Ajaloos on sel lennukil kindlasti väga tähelepanuväärne koht – see oli omal ajal üks enim kasutatavaid lennukeid,» nentis Tartu lennujaama endine juht, üle 45 aasta lennujaamas töötanud Rein Mark.
Margigi jaoks oli Tartusse saabunud DC-3 eriline – seda mudelit polnud ta varem näinud ning sellest polnud ka pilti tema fotokogus.

«Kui ma 1966. aastal lennujaama tööle tulin, ei lennatud siin enam selle lennukiga,» selgitas ta ja klõpsis mälestuseks mõne pildi uunikumist, mis valmis täpselt samal aastal, kui Mark sündis.

Hoiab noorena

Tartusse tõi lennuk lõbureisile ja linnaga tutvuma 19 Soome õhuveteranide klubi liiget, kellest enamik endised piloodid. Aga nende hulgas leidus ka lihtsalt lennundushuvilisi  teistelt elualadelt.

Neljast meeskonnaliikmest kolm on samuti juba pensionärid. «Kui oled kogu elu lennanud, ei saa sellest nii lihtsalt loobuda. Lendamine hoiab noorena,» ütles 78-aastane mehaanik Pauli Fallström ja rõõmustas, et uunikumlennukite korras hoidmisel on just temasuguse staažika tegija kogemused eriti hinnas.

Soome õhuveteranid on püüdnud ajaloolist lennukit säilitada nii palju kui võimalik täpselt sellisena, nagu see omal ajal toodeti.

Ka kokpit on võimalikult algupärane: hulk pisemaid ja suuremaid kange, lahmakad roolid, pedaalid, paberkaardid põrandal, kompass, erinevad mõõdikud, ent ei ühtegi elektroonilist tablood.

Usaldusväärne uunikum

«Tegemist on kindlasti rohkem kui autopiloodiga lennuki juhtimisel,» nentis abipiloot Markku Lehti. Ka füüsiliselt on 70-aastase lennuki juhtimine raskem, kuna roolil puudub korralik roolivõim ja Lehti sõnul tuleb seda jõuga kangutada.

Ent staažikas lennuk on kapten Jussi Korhoneni kinnitusel sama usaldusväärne kui tänapäevased lennukid.

«Seda peab lihtsalt juhtida oskama. Karta pole midagi. Ega me ei lendaks sellega, kui poleks päris kindlad, et see ikka vastu peab,» muigas ta. Õhuveteranide klubi lendas Helsingisse tagasi eile pärastlõunal.
Täismetallkonstruktsiooniga, vabaltkandva alltiivaga lühimaa reisilennukeid Douglas DC-3 ehitati aastatel 1936 – 1942 ning 1950.

Kokku toodeti üle 10 000 lennuki. Neist mõned on igapäevaselt kasutusel siiani, näiteks Kolumbias, kus seda nimetatakse džunglibussiks, kuna DC-3 saab probleemideta maan­­duda ka väga konarlikul maapinnal.