Valgel inimesel on eelarvamus, et aafriklased on laiskurid, kes töötamise asemel päevad läbi palmi all lebavad. Janeli Virnas elas Mustal Mandril ning nägi, et nii kuumas kliimas palju puhkamata hakkama ei saagi.
Kõrbe serval ründasid malaaria ja kuumus
10. juuni 2012, 12:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Janeli Virnas ei vasta keskmise välismaale vabatahtlikku tööd tegema läinud eestlase profiilile. Tavaliselt lähevad keskkoolilõpetajad sel viisil ennast otsima, temal on aga kindel töökoht Tartu ärinõuandlas, maailmavaade ja väärtushinnangud paigas ning mis seal salata, vanusenumbrilegi veeres Aafrikas olles ette juba 3.
Aga soov kuhugi kaugemale vabatahtlikuks minna oli tegelikult aastaid tagasi tekkinud, lihtsalt kunagi polnud päris õige hetk ja pakkumistega polnud ta samuti kursis.
Kaalutletud otsus
«Tegelikult ma ei olnud kunagi mõelnud, et ma võiksin Aafrikasse minna,» rääkis nädal tagasi koju jõudnud Virnas.
Esialgu oli mõttes ikka Euroopasse jääda, aga projekt ei saanud rahastust, ning kui MTÜ Mondo kaudu tuli võimalus neljaks kuuks Ghana põhjaossa Kongo-nimelisse külla sõita, võttis ta selle vastu.
Tagantjärele hindab Virnas oma neljakuist lähetust üsna lihtsalt kulgenuks, kuigi minnes oli hirme muidugi üksjagu.
«Ma ei ole enam kaheksateist, et lihtsalt hulljulgelt minna. Mõistus on juba peas, saad aru, mis kõik seal võib olla,» rääkis ta. «Kultuurišokid ja millest kõigest räägitakse, et see ei ole niisama jutt, vaid see tegelikult kõik juhtubki.»
Ja muidugi kõik meie piirkonnas võõrad, kuid Aafrikas väga tavalised ja tõsised haigused.
Inglise keelt on vaja
Kongo on väike küla Sahara kõrbe servas Ghana põhjaosas, kus mehed peamiselt harivad põldu ja naised kasvatavad kodus lapsi. Väike on küla küll vaid Aafrika mõistes, sest elanikke on seal 10 000 ringis.
MTÜ Mondo on Kongot aidanud juba mitu aastat. Eestlaste toetusel tehakse koolitusi leskedele, kes oma mehe surmaga on kaotanud pere toitja ja peavad omal jõul lapsed üles kasvatama, ning õpetatakse lastele koolides inglise keelt.
See viimane võib tunduda üsna totter, kui ei tea, et hoolimata kümnetest, kui mitte sadadest kohalikest dialektidest on ametlikuks asjaajamis- ja riigikeeleks Ghanas just inglise keel ning seda oskamata on võimatu saada paremat haridust ja tasuvat tööd.
Virnase ülesandeks oli just lastele keele õpetamine ja ta rääkis, et seal hindasid lapsed kooliskäimist. Kuigi haridus on tasuta, kaasnevad õppimisega kulud, mis vanematel tuleb kanda – näiteks toit või koolivorm –, ja seega on suur asi, kui laps on kooli saadetud.
Koolisüsteem on meie omaga üsna sarnane ning Virnas rääkis, et kuigi ta statistikat ei tea, jäi talle mulje, et enamik lapsi saab vähemalt alghariduse kätte. Hariduse kvaliteet on aga kõikuv, sest paljudesse koolidesse ei jagu diplomiga õpetajaid ja töö on oma kätte võtnud lihtsalt mõni kohalik.
Rahanappuse tõttu on ka õpetamismeetodid teistsugused kui meil, näiteks joonistab õpetaja õpiku puudumise korral ise pildid tahvlile.
«Algul ma mõtlesin, et lähen sinna ja õpetan neile, mida ma tean. Mingi hetk sain aru, et tegelikult nad teavad väga palju,» rääkis Virnas, et oma abi pakkumisega tuleb olla ettevaatlik ja enne mõelda. «Kõik tegutsevad oma võimaluste piires, mitte et nad ei oleks valmis arenema.»
Harjumine võtab aega
Janeli Virnas ja tema reisikaaslane jõudsid Kongosse veebruari alguses, kui seal oli parajasti alanud kuiv periood. See tähendas, et iga päev valitses meeletu kuumus ning maapind oli ühtlaselt pruun ja kõrbenud, nii said eestlased tõelise Aafrika-kogemuse.
Ghana pealinn Accara oli päris euroopalik, riigi teises otsas asuv kõrbeküla on hoopis midagi muud. Korrusmaju seal ei ole, paljud inimesed elavad savionnides ehk peamiselt ühetoalistes savist ehitatud majakestes, kus elektrit ei ole.
Elurütm ja inimesed on hoopis teistsugused kui meil. Kuigi elu on enamikul raske, on nad rõõmsameelsed ja stressivabad, armastavad igal võimalusel tantsida ja ka laulda. Samas ei näita nad oma tundeid välja ja näiteks nutetakse vaid siis, kui keegi sureb.
Janeli Virnas rääkis, et sisseelamine oli väga raske – aru- saamine, mida mõeldakse ja öelda tahetakse. Alguses lootsid nad, et juba paar nädalat pärast saabumist saavad nad hakata koolides käima ja oma tööd tegema, tegelikult läks selleni poolteist kuud ning nii tundus kogu lähetus veidi lühikesena.
Näiteks samas külas elanud kaks Rahukorpuse vabatahtlikku USAst, kes olid tulnud kaheks aastaks ning olid ainsad valgenahalised peale eestlaste, pidid kohustuslikus korras kolm kuud kohalike oludega tutvuma ja harjuma ning alles siis võisid nad alustada oma tööga.
Paari nädalaga said eestlased ka aru, et kella 11 ja 14 vahel aktiivselt tegutsemine on puhas enesepiinamine ja põletab kiirelt läbi. Päike andis Virnase sõnul küll energiat juurde ja unevajadus vähenes, kuid kuiv kuumus sundis ka lõunauinakuid tegema.
Näiteks algklasside õpetajad, kellel on korraga klassis 50–70 last, andsid õpilastele iseseisva töö kätte ning panid ise pea kätele, et puhata.
Ka kardetud malaaria ja tüüfus said Virnasel läbi põetud ning selgus, et meile võõrad haigused ei ole üldse nii hirmutavad, arstiabi oli lähedal ja kvaliteetne.
Tasub minna
Tagasi koju jõudnuna on Virnas oma kogemusega väga rahul ning arvab, et teise kultuuri mõneks ajaks vabatahtlikuks minna võiksid kõik noored, sest see aitab tundma õppida oma nõrkusi ja tugevusi ning end arendada.
Ta leidis, et Aafrika on nii erinev, et ennast otsival keskkoolilõpetajal võib seal väga raske olla. «Pigem võiks sinna minna pisut vanemalt, näiteks pärast ülikooli, kui sul on mingid oskused olemas ja sinust on abi,» lausus Virnas.