Uus amet jättis kitarri ootele

Tõnis Arjus võttis kätte ja hakkas ise kitarri ehitama, pilli kõlakast on valmis, kuid lõppviimistlus tegemata, sest uus, linnaarhitekti amet ei jäta tisleritööks eriti aega. Foto: Sille Annuk

Tõnis Arjus on mitmekülgne mees – projekteerib, planeerib, mängib kitarri. Nüüd võttis kätte ja ka ehitab endale kitarri. Ainult et uues ametis, Tartu linnaarhitektina, pole kitarriga nokitsemiseks aega jäänud. Pill ootab.

Kitarrihuvi tekkis, nagu teismelistel ikka tekkima kipub. Arjus mängis gümnaasiumipäevil mitmes bändis džässi, folki, rokki. Muusikakoolis jäi klassikalise kitarrimängu õppimine siiski pooleli. Ühel hetkel, nagu ta ise ütleb, tuli muusikale arhitektuur ette.

Mullu otsustas Arjuse elukaaslane, et tahab tulla Tartusse restaureerimist õppima. Ei jäänud muud üle, tuli ka Arjus tütar Ronjaga järele.

Umbes aastapäevad tagasi hakkas Arjus tõsisemalt tisleritööd tegema tasakaalustamaks käsitööga digitaalset arhitektitööd. Nokitses mööblitükke. Siis aga võttis kätte ja hakkas kitarri ehitama, «sest poe pillid ei ole eriti head». Otsis sobiliku puidu, lõikas välja detailid. Kleepis kokku kõlakasti.

Siis aga kandideeris Tartu linnaarhitektiks ja pillile pole enam aega jäänud, see ootab Pepleri tänava kodu väikeses keldritöökojas oma aega.

Arjus on alles 27-aastane. Ta nendib, et ühtki tema projekteeritud maja ei ole veel valmis ehitada jõutud.

Võiks ju arvata, et linnaarhitekti amet on koht vanale kalale, kuid Arjus leiab, et võib-olla polekski jäigemate veendumustega vana kala ses ametis nii hea. Rahvas võib ju arvata, et linnaarhitekt on nagu Haussmann Pariisis, kelle juhtimisel ja Napoleon III käsul ehitati Pariisi laiad bulvarid. Paraku on ühiskonnakorraldus praegu teine.

Tartu linn oli Arjusele, põlisele tallinlasele, aga üllatus.

Mis linnaga te Tartut tavaliselt võrdlete?

Võrdlen Tallinnaga, kuid mitte seepärast, et Tallinn oleks musternäide. Olen seal terve elu elanud.

Tartus nägin suuri voorusi. Avastasin, et Tartu on palju linnalikum kui Tallinn, sest inimesed veedavad rohkem aega avalikus ruumis, kohtuvad seal.

Algul oli mulle kultuurišokk, et Tartus jäädakse seisma ja vestlema, vähemalt veerand tunniks, kellelgi ei ole kiiret. Tallinnas otsitakse võimalust vestlus ruttu lõpetada ja edasi minna.

Teiseks on Tartu hästi kompaktne, ühest linnaosast teise minnes oled kogu aeg linnas, majade vahel.

Elan Pepleri tänavas. Kui esimest korda käisin rattaga Lõunakeskuses, olin üllatunud, kui lähedal see on. New Yorgi Central Park on sama pikk kui vahemaa Emajõest Lõunakeskuseni.

Kas juhtum Atlantise ette jõekaldale kavandatu kohviklaevaga näitab, et oleme saanud sirgeselgse ja otsekohese linnaarhitekti, kes kavatseb end rohkem kehtestada kui eelkäijad?

Niipalju kui olen kuulnud, kehtestas end Tiit Sild ka. Olga (Aasav, Atlantise perenaine – toim) laeva juhtumi juures oli haisu tunda algusest peale. Ta kasutas mitmeid läbisurumise võtteid, ei tulnud eskiisi arutama, tuli kohe tööprojektiga, kui oli hakatud ehitama võõrale maale ja lubadeta. Nii jääb mulje, nagu teaks arendaja ainuisikulisena, mis on kõige parem linnaruumi.

Kitš teie maitsega ei sobi?

See ei ole niivõrd maitsega seotud, lihtsalt tänapäeval pseudonähtused ei ole heas kirjas.

Siit võib välja lugeda, et jätkub senine praktika: näiteks Supilinna ehitatakse juurde pigem modernset.

Kahtlemata. Seda ma küll heaks ei kiida, et ajalooliste hoonete vahele tehakse uus «ajalooline» hoone. See devalveerib ajaloolist keskkonda.

Ma võrdleksin seda kloonimisega, kõik saavad aru, et on ebaeetiline inimest kloonida.

Kuid mida arvate ajaloolise kesklinna tihendamisest uute hoonetega?

Printsiip, et kesklinna tuleb tihendada, on arusaadav. Kesklinn peaks olema elamispiirkond. Rohkem.

Teie veebipäevikust võib välja lugeda mõtte – pisut liialdades –, et nn puukallistajad, kes kaitsevad südalinna parke, on süüdi jätkuvas autostumises.

Päris nii kirjas ei olnud.

Eks siin on hästi palju teemasid. On arusaadav, miks kaitstakse seda, mis on olnud mitukümmend aastat. On tekkinud harjumuse jõud, on tekkinud teatud kultuurikiht.

Teiseks on selge, et kui tahame valglinnastumist vähendada, tuleb kesklinna elamuid juurde ehitada.

Kuidas teile Tartu viimaste aastate areng meeldib? Kas see, mis on ehitatud, on väärtuslik?

On üksikuid kõrge tasemega väärthooneid. Näiteks Aleksandri tänava terrassmajad, Emil Urbeli projekteeritud pangamaja Vanemuise-Ülikooli nurgal, tervishoiukool Maarjamõisa väljal. See oli minule esimesest pilgust üllatavalt sobiv.

Aga on ka halbu näiteid.

Kui oleks kuldkala ja kolm soovi, siis millised kolm hoonet te ära kaotaksite?

Kõige problemaatilisem on Tartu süda. Uus kaubamaja ja Tasku, ka kogu sealne ärikvartal Zeppelinini. On hästi näha, kuidas autostumine mõjutab avalikku ruumi, kuidas tekib kaootiline ja inimvaenulik maailm,  kus liikuda on autota võimatu või vähemalt ebameeldiv.

Üks näide. Paar ei leidnud kaubamajast otsitut, otsustasid minna Taskusse. Nad ei suundunud mitte välisukse poole, vaid parklasse. Lihtsam on üle tänava minna autoga kui jalgsi.

Kas te olete oma ametis pigem ametnik või looja, pigem arhitekt või planeerija?

Eks tükike kõike. Mul on arhitekti kogemust vanuse kohta üsna palju, olen paljude arhitektidega koostööd teinud, võtnud osa võistlustest ja ka võitnud. Oskan arhitektidega suhestuda.
Oskan suhestuda ka planeeringutega, saan aru, millised toimivad ja kus on ohud.

Kuigi olen arhitekt, pean linnaruumis tähtsamaks seda, mis jääb majade vahele. See on see, mille pärast kõige rohkem muretsen, see on see, mida me enamasti kasutame. Kodu on ühes majas, kool või töökoht teises majas. Ülejäänud majades me suurt ei käi, oluline on fassaad ja mastaap ning ruum nende vahel. Oluline on, kuidas me seal ruumis liigume, kus ja kuidas me teiste inimestega kohtume, kui meeldiv ja turvaline seal olla on.

CV
• Sündis Tallinnas 7. jaanuaril 1985.
• Lõpetas Tallinna inglise kolledži 2003, Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala 2010.
• Töötanud: Jaan Tiidemanni nimeline arhitektuuribüroo, Nafta OÜ, OÜ Kose Projekt, OÜ Arhitektuuriklubi.
• Tänavu aprillist Tartu linnaarhitekt.
• Elukaaslane Triin Ploom õpib Eesti Kunstiakadeemias ja tuli vahetusüliõpilasena Tartu Kõrgemasse Kunstikooli õppima mööbli restaureerimist.
• Tütar Ronja saab juulis kolmeaastaseks.

Arvamus

Karin Bachmann
Sõber, maastikuarhitekt

Saime Tõnisega tuttavaks ühise töö kaudu Tallinnas. Siis tuli ta Arhitektuuriklubisse tööle, tegime koos konkursse ja korraldasime Arhitektuurikeskuse välkloengu.

Tema linnaarhitektiks saamine Tiit Silla järel oli igati loogiline ja Tartu-sõbralik samm kosmose poolt. Väga meeldib temaga koos konkursse mõelda – ta on vahepeal inspireerivalt pilvedes, aga finaaliks tuleb alla tagasi.

Gurmaan. Seda gurmaanlust tegelikult mõtlen veidi laiemalt – ta on siis pigem esteet. Tahab kvaliteeti, alates pastast arhitektuurini. Ja kui ei leia, teeb ise.

Jaan Tiidemann
Kunagine tööandja, arhitekt

Ülikiire õppija on tema puhul kindlasti õige märksõna. Kohanes ülikiiresti tööalaselt: omandas ruttu tehnilised oskused ja kõik arhitektiks olemiseks vajalikud oskused laiemalt. Tema noorus sellises olukorras ei tähenda midagi halba. Intelligentne inimene, keda huvitab taust, sisu ja asjade olemus, seejärel alles nende vorm.
Töötasime koos üle kahe aasta, ta kasvas ruttu. Alguses olin ma tööandja, õige pea kolleeg.
Tema kohta võib öelda, et ta on pedantne, aga piiri- ja mõõdutundlikult.