Kõigepealt meenutaksime eelmise aastasaja 1990. aastate keskel levinud ennustusi. Tolleaegsed visionäärid arvasid, et kümne aasta pärast tegutseb 90 protsenti töötajatest firmades, kus on alla kahesaja töötaja, ja et keskhariduse omandamiseks vajaliku 12 aasta jooksul on teabe hulk kahekordistunud viiel korral.
Arvati ka, et abituriendid peavad eksamite edukaks sooritamiseks käsitlema rohkem teavet kui nende vanavanemad kogu eluaja jooksul ja et keskmine eestlane vahetab elu jooksul neli-viis korda ametit, mitte ainult töökohta.
Jätkem kõrvale kordade arv ja mõelgem interneti, iPodi, Facebooki ja Youtube’i peale või siis sellele, et iga päev Google’is tehtavaid otsinguid loendatakse triljonites.
Tundub, et toonaste ennustajate mõtted liikusid õiges suunas, kuigi tollal seostati nanotehnoloogiat ulmega ja rohelisest majandusest ning praegustest info- ja kommunikatsioonitehnoloogia rakendustest ei osatud mõeldagi. Tänapäeva kooli suurim proovikivi ongi ehk see, et me ei tea täpselt, milleks kõigeks peab noor inimene tulevikus valmis olema.
Elukauge õppekava
Koolihariduse muutmise vajadustest rääkimine ja kirjutamine on möödapääsmatu. Samuti ei vaidlustata, et koolides peavad töötama korralikult tasustatud parimatest parimad ülikoolide lõpetajad. Õpetajate streigi ajal kõlanud võrdlused mitmete teiste valdkondadega on kohatud. Aristotelese aegadest on teada, et riigi ja rahva saatus käib üle klassitoa läve.
Head õpetajad loovad palju uusi väärtusi. Näiteks USAs on teadlased püüdnud õpetaja loodud lisandväärtust väljendada isegi rahas. Nende pikaajalise uuringu tulemusel on muu hulgas välja arvutatud, et heade õpetajate käe all õppinute sissetulekud on tööea vältel 10 000 kuni 25 000 dollarit suuremad kui kehvapoolsete õpetajate endistel õpilastel.
Samas mõjub aja ja tehnoloogia võidujooksu taustal kummastavalt rääkida õpetajate töö raskusest lihtsustatult. Mitte niivõrd vihikute parandamisele ja järgmise päeva õppetükkide ettevalmistamisele kuluvad pikad õhtutunnid ei tee õpetajatööd keerukaks ja raskeks, vaid pigem alateadlikult tajutav ühiskonna tulevikuootus ja vanemate lootused, mis seostuvad noore põlvkonna ja iga üksiku koolilapse hakkamasaamisega elus.
Lühidalt on see hariduse vastutus, mida tajub iga hea õpetaja. Järjest keerukamatele eluvõrranditele lahendit otsides pööratakse pilk ikka õpetaja poole, unustades lihtsa tõsiasja, et kui kingsepp teeb kehvad kingad, siis ei saa süüdistada müüjat.
Koolivõrgu ja haridusökonoomika kõrval on koolile ja noortele «kingadeks» elukauge riiklik õppekava, mille ainesisu on vähemalt põhikoolis raskesti omandatav enam kui pooltele õpilastest, ja standarditud hindamise ületähtsustamine.
Kuigi me ütleme, et seda on vaja õpilase arengu ja õppimise toetamiseks, on see ometi kaasa toonud lõputu ümbervastamise hinnete parandamiseks, tööde järeletegemise jne – see halb hoiak maksab paljudele noortele hilisemas elus valusalt kätte.
Pind ettevõtlikkusele
Areng saab toimuda ikkagi juhul, kui pöörame pilgu probleemidelt võimalustele. Ka kool, mida püütakse sageli kujutada kui pelgalt teadmiste jagajat, keskendub järjest enam väärtustele ja oskustele, mis oleksid kompassiks tulevikku. Formaalhariduses saadud tunnistused ei peegelda neid isiksuseomadusi, mis on tulevikus sageli määravamad kui aineteadmised ja -oskused.
Noorte hulgas räägitakse palju meie ettevõtlikest noortest naistest ja meestest, kes on suutnud ühendada oma IT- ja ärioskused ning luua maailmas läbilöögivõimelisi ja näiteks Seedcamp-kiirendisse pääsenud idufirmasid.
Endine arengufondi esimees Ott Pärna, kes esines ka selle õppeaasta alguses Tartu õpetajate sügisfoorumil, on tõdenud, et traditsioonilise majanduse vallas oleme sageli allhankija, aga alustavate tehnoloogiafirmade maailmas juba võrdne võrdsete seas – seda nii Soomes, Inglismaal kui ka Ameerika Ühendriikides.
Ühelt poolt oleme kriitilised oma koolihariduse suhtes, teisalt on meil pidepunkte, millest kinni hoida ja edasi areneda.
Paljude koolide õppekavadesse on jõudnud majandusõpe eeldusel, et see aitab noortel tulevikus edu saavutada. Pigem on see õpe siiski aluseks tulevastele akadeemilistele majandusõpingutele. Alustada tuleb ettevõtliku vaimuga inimeste arengut soodustava keskkonna loomisest, sest ettevõtlikkus on üks kaheksast pidevõppe võtmepädevusest, mille kujundamist tuleb alustada maast madalast.
Usume, et ettevõtlikkust tuleb nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis tugevalt arendada ning sealjuures meeles pidada, et ettevõtlikkus ei tähenda üksnes oma ideede elluviimiseks vajalikke teadmisi ja oskusi, vaid eelkõige valmisolekut vastu võtta uusi ülesandeid.
Nooremas koolieas õhutab arengut keskkond, kus märgatakse rõõmsat, loovat ja julget last, edasisel kooliteel hoitakse ja ergutatakse õpilase huvisid ning lisatakse teadmisi, vanemas kooliastmes (gümnaasium ja kutsekool) rakendatakse oskusi praktiliselt.
Gümnaasiumiastmes tuleb soodustada õpilasfirmade teket ning kaasata ettevõtlusõppe lektoriteks tugevaid praktikuid.
Me saame rõõmuga tõdeda, et 1992. aastal oli Eestis kaks õpilasfirmat, eelmisel õppeaastal aga juba 152. Tulevikuplaanid peavad olema veelgi ambitsioonikamad, kuigi peaaegu kümme aastat on saadud Euroopa õpilasfirmade võistluselt auhinnalisi kohti, 2009. aastal saavutas Tallinna õpilasfirma Roheline Jälg lausa esikoha.
Ettevõtlus ja haridus
Koolivõrgu ümberkorraldused Tartus ning praegused ja veel tekkivad tugevad gümnaasiumid võimaldavad noortele märksa rohkem valikuid neile huvi pakkuvais ja eduelamusi tekitavates valdkondades.
Kuid valikutega kaasneb alati ka vastutus, mis kindlasti kuulub ettevõtlikkuse kasvatamisse. Ettevõtlusõppe 20. aastapäeva tähistamisel tõdes Junior Achievementi juhataja Epp Vodja, et peame töötama selle nimel, et koolides tekiksid tugevad õpilasfirmad ning noortega arutleksid erinevate elualade spetsialistid, suunates ettevõtlust toetavaid valikuid, arendades noortes ettevõtlikkust ja kujundades majanduslikult mõtlevaid inimesi.
Haridus on tähtis meie ettevõtluskeskkonna kujundamisel, viimaste aastate näited kinnitavad, et ka ettevõtjad tajuvad ettevõtluse tähtsust hariduskeskkonna kujundamisel.
Ettevõtlikkus aitab ühiskonna arengule kaasa, kuid see ei tähenda, et ettevõtlik noor peab tingimata ettevõtjaks hakkama, sest oma võimeid ja oskusi saab rakendada ka paljudes muudes valdkondades, et elukeskkonda paremaks muuta.