Hauakaevaja tööpõld kuivab kokku

Tartu Postimehe palvel olid Tartu hauakaevajatest nõus pildile tulema vaid Ürjo (labidaga), Silver (seisab) ja Madis, kuid suurt kuulsust nad oma ametiga ei ihka ega soovinud ka oma perekonnanime lehes näha. Pildistamisest kõrvale jäänud Aivo sõnul tunneb teda nagunii terve Tartu nägupidi. Foto: Margus Ansu

Kui Raadi kalmistu hauakaevaja Aivo (47) möödunud sajandi kaheksakümnendate keskel surnuaial tööle hakkas, kaevas ta esimese kümne aastaga umbes 3000 hauda. Nüüd tuleb tal aga labidas kätte võtta vaid paar korda nädalas.

Tartu kalmistute hauakaevajaist on Aivo kõige staažikam. «Alguses oli see lisateenimisvõimalus, pärast sõjaväeteenistust muutus põhitööks,» ütles noorena kokaks õppinud Aivo, kelle suhe surnuaiaga ulatub põlvest põlve. Tema ema oli Raadil nelikümmend aastat kalmistumeister ning ka ema kasuvanemad töötasid surnuaiavahina.

Pauluse kalmistu Madis (51) ja Puiestee surnuaia Ürjo (41) tulid hauakaevajaks aastal 1991. «Lugesin ajalehest kuulutust, et vajatakse mullatöölisi. Aga mul on labidas peos olnud lapsepõlvest saadik,» lausus agronoomiharidusega Madis. Kohapeal selgus, et muld tuleb panna hunnikusse ja kaevata haud, kuid Madist see ei ehmatanud. «See on mul esimene amet, kuhu ma tulen alati hea meelega.»

Töö jumala armust

«Haudu tuleb nii palju, kui jumal annab,» täpsustas töökoormust meeste kolleeg Oleg (46), kes on Raadil vastu pidanud kakskümmend üks aastat. «Sattusin juhuslikult. Tutvuse kaudu. Tulin siia, anti labidas kätte, tõmmati jutid ette ja öeldi, et kaeva,» meenutas Odessast pärit Oleg kalmistule töölesaamist.

Oma esimest hauda kaevas ta hommikust õhtuni ning palju ei puudunud, et mees oleks kõigele käega löönud. «Haud tõmmati nelja puu vahele, päev otsa kaevasin ja mõtlesin, millal see asi ära lõpeb ja milleks mulle üldse seda jama vaja on,» muigas Oleg ja kasutas esimese kogemuse kirjeldamisel sõnu, mis trükimusta ei kannata.

Ometi jäi klaverimänguoskusega Oleg hauakaevajaks edasi, sest töö eest saadud kopsakas palk kaalus üles kõik muu. Nüüdki makstakse ühe haua kaevamise eest 150 eurot, kuid hästitasuvast tööst on asi kaugel. Esiteks ei tea kunagi, kui palju haudu ühes kuus tuleb, ning teiseks ei saa töökoormust ära jaotada.

«Seda varianti ei ole, et vaatad kehva ilmaga hommikul aknast välja ja mõtled, et täna küll ei lähe. Kui on matus, siis peab haud kindlaks kellaajaks valmis olema,» selgitas Tuigo kalmistu hauakaevaja Silver (40), kel seljataga samuti pea paarkümmend aastat surnuaiatööd.

«Ja kaevata tuleb täpselt nii palju, kui on vaja,» lisas Aivo, kel tuli ükskord kaevata kolmekümnekraadise pakasega kolm hauda päevas. Külmunud maaga kaevata on aga kõike muud kui kerge labidaviibutamine, sest tööriistade hulka kuuluv kang kaalub ligi paarkümmend kilo.

Meeste füüsilisest koormusest saab aimu juba siis, kui neile terekäsi anda – jõulise käepigistuse taga on musklis käsivars.

Muide, Aivo on ka kahekümne kaheksa kordne Eesti meister jõutõstmises. «Minu sportlik pikaealisus on kindlasti seotud minu tööga, aga samas on see ka sportlikku arengut pidurdanud,» nentis Aivo ning lisas, et tegelikult on kaevajal rohkem sitkust kui jõudu vaja.

Ekstreemsed tingimused

Kui raske hauameistri töö tegelikult on, sõltub suuresti pinnasest ning seegi on suhteline, sest kergesti kaevatav liivane pinnas kipub varisema. «Hea maa on see, mida saad kogu aeg kaevata. Aga kui maa on külmunud, võid kaks päeva jännata. See on nagu betoon. Kõigepealt pead kangiga tükid lahti lööma ja siis labidaga välja kühveldama,» kirjeldas Oleg.

Ekstreemseks võib kaevamise ajada ka see, kui hauda on vaja ootamatult kiiresti. Näiteks Aivol tuli meelde juhtum, kus haud oli kaevatud vale koha peale. «Matuseloal kirjeldus klappis, aga inimene näitas vale rea peale. Seltskond tuli kirstuga kohale, aga auku ei olnud. Siis tuligi kiiresti teine haud teha,» rääkis Aivo.

Tookord aitasid hauast külmunud tükke välja visata ka ülikonnas matuselised, kuid üldjuhul tööd kahekesi teha ei saa, sest hauas pole kahele ruumi. Silveri sõnul saab umbes seitsekümmend sentimeetrit kaevata kahekesi ning siis hakkavad tagumikud kokku käima.

«Sellest tulenevalt kannatab haua kuju. Aga kui haud ei ole õige kujuga, siis ta oleks lihtsalt auk. Seda ei saa lubada,» lausus Silver ning lisas, et kui oskusteta kaevata, siis variseb haud lihtsalt kokku.

Praegu kehtivate nõuete järgi peab haud olema 1,5–2 meetrit sügav ning selle pikkus ja laius sõltuvad kirstu suurusest.

Uskumatud lood

Oma pikaajalisest hauakaevaja tööst on pea igal mehel meenutada lugusid, mis tol hetkel olid traagilised, kuid tagantjärele panevad isegi muigama.

«Kevadel on kõige madalamad kohad üle ujutatud ja siis öeldakse, et just siia on vaja hauda,» kirjeldas Madis. «Kõigepealt lööd jää pealt ära, all on kakskümmend senti vett.»

Lõpuks toodi kohale auto, mis pumpas vee mööda Võru tänavat minema. Ühtlasi uhas pump minema ka suure osa pinnasest ning lõpuks polnud enam millestki kääbast teha.

Mõnikord ehitatakse aga väljakaevatud pinnasest hauale mullabarjäär ümber, et vesi kaevamist ei segaks. «Aga kui hakkad kinni ajama, jookseb kõik kohinal kirstu peale. Ja mulle öeldakse, et tehke ometi midagi, see vesi jookseb mu emale otse pähe,» kirjeldas Madis ja tunnistas, et sellistes olukordades on ka hauakaevaja võimetu aitama.

Juhtunud on sedagi, et haua jaoks ette nähtud kohast tuleb päevavalgele mõni vana ehitis. «Nelikümmend senti kaevasin ära ja siis oli kividest laotud lagi vastas. Lõin veel kangiga mõned korrad, kivid hakkasid juba alla kukkuma,» meenutas Ürjo. «Helistasin inimesele ja küsisin, et mis nüüd saab. Kaevame küll, aga mulda pole.»

Lõpuks organiseeritigi koormatäis mulda ning kivist hauakamber tuli selline, kuhu kirst mahtus millimeetri pealt sisse.

Kirstud vahetusse

Veelgi uskumatum lugu juhtus Ürjol siis, kui ta oli alles teist aastat ametis. «Oli sügisene aeg. Inimesed matsid oma töökaaslast. Ise kaevasid ja organiseerisid.  Külmkambrist võeti esimene kirst ja lahti enam ei tehtud. Kahe tunni pärast tuli uus matus. Tütar mattis ema ja ei leidnud kirstu üles,» rääkis Ürjo.

Inimesed olid juba minestamise äärel, kui Ürjo jagas ära, et vale kirst on maha maetud. Lõpuks kutsuti kohale politsei, kellele ta rääkis oma kahtlusest. Aga politsei ütles, et väljakaevamiseks on vaja prokuröri luba.

Kui korravalvurid olid lahkunud, võttis Ürjo juhtimise enda peale. Autotulede valguses kaevati esimene haud lahti, vahetati kirstud ära ning ka teine kadunuke sai samal õhtul maha maetud.

Tragikoomiline lugu juhtus Ürjoga ka ühel talvel, kui ta hauas kangiga parasjagu külmunud tükke lahti lõi.

«Viskasin jäätunud kamakaid välja, aga üks põrkas vastu risti ja kukkus mulle pähe. Ja kohe veri lahti. Aga mina ei saanud ju aru, palju seda verd on. Kui ma ühel hetkel oma pea hauast välja pistsin, keeras mulle lähenenud vanem abielupaar kohe selja ja pani jooksu. Alles pärast nägin, et kogu nägu oli verine,» muigas hauakaevaja.

Urnimatuste võidukäik

Silver on aga näinud, kuidas üks vanamemm tõepoolest kalmistul ära minestas.

«Väljas olid juba miinuskraadid ja kuna kaevates läheb palavaks, kaevas mees hauas palja ülakehaga. Mõelge ise – hämaras ulatub hauast välja paljas mees, aurupilv ümberringi,» rääkis Silver ning lisas, et vaime pole nad surnuaial siiski kohanud. «Kõige olulisem on suhtuda respektiga. Kas või siis, kui sa jõuad kaevates kellegi kirstuni või pead kellegi sääreluu kõrvale tõstma.»

Kuigi võiks eeldada, et hauakaevaja amet jääb igaveseks alles, ei julge mehed seda kinnitada. «Sellise mahu juures pole mõtet seda tööd enam teha,» lausus Aivo ning viitas urnimatuste võidukäigule.

Ürjo ja Silver pakuvad siiski, et päris ära salapärane elukutse ei kao, sest paljudel ei luba usk tuhastamist. Pealegi vajab ka urn augu kaevamist, kuid sageli teevad seda kadunukese omaksed ise.