Lilli ja kurke võib ka pudelparvel kasvatada

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaagvere rahvas tegi permakultuuri koolitusel kolm lillepeenart, mis ujuvad nüüd pargitiigil.
Kaagvere rahvas tegi permakultuuri koolitusel kolm lillepeenart, mis ujuvad nüüd pargitiigil. Foto: Margus Ansu

Permakultuuri tuuli nuusutanud kaagverelased tegid koolitusel ka kolm ujuvpeenart, millel kasvavad lilled. «Tiik ei ole päris õige ujuvpeenra jaoks, ümberringi on suured puud,» vabandas selliste peenarde üks tegija Madis Masing. «Päikest ja avarust peaks rohkem olema.»


Ujuvpeenrad pole mõeldud vaid silmailuks, mujal ilmas kasvatatakse neil ka köögivilja. «Ujuvpeenral kasvav taim saab nii palju niiskust kui vaja ja veelt tagasi peegelduv päike jõuab ka lehtede tagumistele külgedele,» loetles Masing sellise peenra plusse. Lisaks hoiab vesi sooja ning neile peenardele satub vähem kahjureid ja umbrohuseemneid.

Ujuvpeenarde tegemine pole tuumateadus, vaja on vaid peenra põhja ja külgedele parvetamiseks passivaid plastpudeleid, mulda, kogu kremplit koos hoidvat geotekstiili ning nööri, millega peenar vajadusel kaldasse tõmmata.

Pärnumaal ravimtaimedega tegelev Mercedes Merimaa proovis ühel suvel ujuvpeenardel kurke kasvatada. «See on võimalik, aga katsetamist on palju,» ütles ta. «Taim kasvab sellisel peenral väga mahlaselt ja kiiresti, aga esimene äike ja suur tuul räsib kõik ära, kui tugesid ei pane.»

Lisaks tuli tal oma peenrad varsti kalda äärde ankurdada, sest kurk kasvab ju oma valdustest ruttu välja. «Esimene kord ei oska kõike ette näha,» märkis Mercedes Merimaa. «Aga see oli huvitav eksperiment, katsetan kindlasti edasi.»

Tagasi üles