Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/02/24/139401t1h0d9f.jpg)
Eestimaa vaiba lugu võib Eesti Rahva Muuseumi teaduri-kuraatori Vaike Reemanni sõnutsi julgelt tuhandeaastaseks pidada.
Seda usku kütavad nii arheoloogilised leiud kui ka tõsiasi, et Eesti vaibad on sattunud ka Läti Henriku kroonikasse, kus 1224. aasta sõjaretke kirjelduses on ka lõik, et lisaks maksudele saadi palju vaipu.
«Nii et naljaga pooleks öeldu, et eestlane astus kirjutatud ajalukku, vaip kaenlas, vastab kujundlikult tõele,» sõnas Reemann.
ERMi enam kui 3000 esemest koosnevas vaibakogus on kõige rohkem ikkagi rahvakunstivaipu, kõiksugu sõidutekke nagu saanitekid, vankritekid. Mõne kohta on ka konkreetselt öeldud, et see on põlvepealse tekk või too persealuse tekk.
«Tekk oli ka kommunikeerumise vahend: võeti kõige ilusam tekk, naine, kes selle tegi, esitles end nagu tänapäeva kunstnik personaalnäitusel,» rääkis Reemann.
Vanimad esemed kogus on aga vaipseelikud ja õlatekid ehk sõbad, mida on 18.-19. sajandist olemas. Siiski, märkis Reemann, on vanus paiguti vaieldav, sest see on kogujatel kirja pandud perekondliku pärimuse järgi.
Kaunistatud tekstiilkatteid kasutati enim sõidutekkidena. 19. sajandil tuli järjest enam pulmavaipu, sest pulmatraditsioonis oli olulisel kohal noorpaari magama viimine.
Rahvakunstivaibad on pigem telgedel kootud kui raamil. Tikandiga vaibad tulid moodi 19. sajandil, aluskangas oli ikka ise kootud. (TPM)