Raamat liidab tippspordi eluga

Raamat "Kolm Kirsipuud"

FOTO: TPM

Tippsportlased ei kuulu ainult endale ja oma klubile. Nad saavutavad võite, mis vaimustavad väga paljusid, ja nii kuuluvad nad kogu rahvale. Seetõttu on kõigil õigus teada ka võitude ja kaotuste tagamaid.


Kõike ei ole meedias siiski võimalik kiiresti sihtrühma ette tuua. Põhjuste seose põhjalikumaks avamiseks on tarvis ajalist distantsi.

Mai viimasel nädalavahetusel valasid Tartus higi lähemalt ja kaugemalt tulnud nimekad rattasportlased ning paar tuhat ratastel oma lõbuks väntajat. Päev-paar varem tuli trükist «Kolm Kirsipuud».

Kaks venda ja isa

Raamatu autor Vahur Kalmre on ajakirjanik. Spordilugusid hakkas ta kirjutama siis, kui praegune profirattur Jaan Kirsipuu alles alustas treeninguid. Kalmre on vahendanud lehelugejaile tema ja ta venna Toomase ning samuti nende isa Rein Kirsipuu saavutusi. Aastal 1982 tegi ta isegi Sotši velotuuri kaasa – mõistagi ajakirjanikuna saatebussis.

Äsja ilmunud raamatus on autor kasutanud muu hulgas oma vanu ajalehelugusid ja vaadelnud neid koos toonaste peategelastega nüüd üle. Ta on juurde küsinud asju, mida tookord ei olnud mahti või kombeks küsida või ruumi kirja panna. Nüüd oli ruumi laialt. Raamatus on üle kolmesaja lehekülje ja lisaks poolsada lehekülge fotosid.

«Kolm Kirsipuud» räägib sellestki, et ülimalt pingelise treeningu üks suuremaid stiimuleid oli pääs välismaistele tuuridele. Selleks tuli välja võidelda koht NSV Liidu koondises.

Raja taha pääsejad käisid neile enesele märkamatult läbi KGB valvsa silma alt. Ajaline distants lubab rattaspordi treenerite tippu kuulunud Rein Kirsipuul olla avameelne. Sealjuures saab mitmelgi leheküljel nalja. Näiteks ajastule iseloomulikus loos villaste rattapükstega (lk 113–115).

Eriline raamat

Raamat on nutikalt komponeeritud: selles on vahepalad, peatükid on eelneva ja järgnevaga osavalt ühendatud.

Eriliseks teeb teose see, et varem ei ole eesti keeles ilmunud ühtki teist raamatut, mis vaatleb suurt osa ühe spordiala ajaloost nõnda, et fookuses on treener oma suhetes sportlastega.

Ja ilmneb, et väga spordilähedaselt kirjutades saab samas olla mõnusalt inimeselähedane. «Kolm Kirsipuud» on küll spordiraamat, aga heidab pisut valgust ka sporditippude eraellu ja liidab taustaks meie kõikide elu eelmised aastakümned.

Raamat
Vahur Kalmre, «Kolm Kirsipuud», Ajakirjade Kirjastus, kaane kujundanud DART, 2012, 328 lk.

Tagasi üles