Inimese agar abi lõhkus pardipere

Linnulaps piilub puuharude vahelt, aga vaevalt et ta oskab oma pesa asukohast üllatuda – see on seni ainus vaade, mida ta maailmast teab. Kõrvalpildil jalutab pardiema ümber puu ja kutsub poegi – aeg on kolida! Kolmandal pildil on hetk pardiemast mitu tundi hiljem – üksi ja poegadest ilma. Foto: Margus Ansu

Kõige tõenäolisemalt nägid Toomemäe pardipojad ilmavalgust neljapäeva õhtul kella viie ja kaheksa vahel. Nende pesa asetses maast kahe meetri kõrgusel, vana vahtra õõnsuses, otse Skytte monumendi taga.

Poegi oli kolm. Või rohkem.

Emaslind soojendas lapsi öö otsa ja ootas, kuni nad kuivavad. Pardipoegadel on pärast koorumist silmad peas ja udusulestik seljas ning juba 12 tunni pärast on nad valmis ringi jooksma ja vee peale laskuma. Sinikael-part on pesahülgaja lind ning poegade esimene söögikord leiabki aset alles veekogul, kus ema neile toidukohad kätte juhatab.

Väljakolimine sattus reede varahommikule. Kella poole üheksa ajal käis pardimamma ümber vahtrapuu ja prääksus kutsuvalt. Pojad hõikasid talle puuharude vahelt vastu, nende põu oli vaprust täis ning hing igatses maailma vallutada.

Ebatavaline pesakoht

Olukord näis siiski keerulisem kui muidu. Tavaliselt teevad pardid pesa jõelähedastele luhtadele otse maa peale.

Bioloog ja loodusfotograaf Arne Ader selgitab, et kui kõik paremad territooriumid on kogenenumate partide poolt hõivatud, siis pesategemisega hiljaks jäänud linnud ei pelga ka inimeste lähedust ning võivad pereelu alustada mõnes linnahoovis, -aias või pargis.

Seda, et sinikael-part aga maast nõnda kõrgel puuõõnsuses hauduma hakkab, peab Arne Ader küllalt ebatavaliseks.

Ta kinnitab aga, et isegi nii kõrgelt puuharude vahelt väljarabelemine ja maandumine ei tegevat poegadele häda. Nad on kerged ja entusiastlikud ning pardiema turvab ümbrust hoolega seni, kuni kõik lapsed on reas.

Loomulikult osutub teekond Toomemäelt alla Emajõe äärde linnupoegade sammupikkust arvestades aga aegavõtvaks ja ohtlikuks. Ohtudeks on ringiluusivad kassid, pikeerivad varesed … Üks selle pere poegadest langeski juba pesas olles saagiks varesele, kes sööstis ülevalt ja haaras puuharude vahelt väljaküünitava linnulapse oma eineks. Pardiema tõusis maast vasturünnakule, aga jäi hiljaks.

Juhtunu tunnistajaks oli Postimehe fotograaf Margus Ansu, kes hommikul üle Toome tööle minnes pardipesa märkas, distantsilt mõned fotod tegi ning ennast juba minekule sättis, kui kära ja kädin teda üle õla tagasi vaatama sundis.

Vares rappis linnu paladeks nii, et maa peale ei jäänud raasugi.

Lisaks varestele on Toomemägi vähemalt argipäevahommikuti rahvarohke paik. Mismoodi sündmused edasi arenesid, seda ei ole aga siiski nii kerge taastada.

Etteruttavalt võib paraku öelda, et pärastlõunal sai Toomel näha vaid üksikut pardiema, kes pesapuu lähedal teerajal edasi-tagasi otsivalt ringi käis ja kaeblikult oma laste järele hüüdis.

Leidus siiski üks inimene – Jaan-Jürgen, kes oma perekonnanime lehes küll näha ei soovi, kuid ta andis juhtunust siiski järgmise kirjelduse.

Vareste rünnakuid ja puu all tiirutavat pardiema olid lähedalolevate töökohtade akendest märganud nii mõnedki inimesed. Kaks pardipoega olid pesast ka õnnelikult maa peale saanud ning inimestele näis, et kohe-kohe leiab nende silme all aset tragöödia.

Varsti liikus Baeri ausamba poole rongkäik, mis koosnes kahe pojaga pardiemast, agaratest naistest pappkarbiga ning muudest möödakäijatest, kokku kümmekond inimest.

Aina kasvava rahvahulga tõttu heitus emaslind sedavõrd, et tõusis lendu. Seejärel korjasid inimesed pardilapsed karpi ja alustasid teekonda botaanikaaia tiigi suunas.

Kui emaslind vahepeal maa peale laskus, püüdsid nad tedagi botaanikaaia poole ajada, pärastpoole kinnigi püüda, kuid ei see ega teine ei õnnestunud. Pardiema tuli tagasi ainult oma pesapuu lähedale ja nõudis seal oma poegi.

Loodusemees Arne Ader ütleb nüüd, et inimeste sekkumine oli siin lubamatu.

Jaan-Jürgengi kahetses, et päästmisaktsioon niisuguse pöörde võttis. «Inimeste süda läks ju haledaks ning käituti spontaanselt, nii nagu linnainimesele õige tundus,» ütles ta kõrvaltvaatajana olukorda selgitada püüdes.

Teadmata saatus

Nigulas töötav loomade rehabilitatsiooni spetsialist Kadri Veski lisas seda lugu kuuldes, et on väga vähe tõenäoline, et kaks pardipoega üksipäini praegused jahedad ööd üle suudaksid elada, kui just läheduses ei leidu mõnd teist pardiema, kes võõrad lapsed instinktiivselt oma perega liidaks.

Lõuna päästekeskuse pressiesindaja Astra Pintson-Käo märkis, et reedel oli neil kell 14.30 üks väljakutse pardipere pärast küll, kuid mitte Toomemäele. Hoopis Aida tänavale, kus päästjad saatsid Emajõe äärde ühe teise, õnneliku pardipere.

Tartu botaanikaaia vanemaednik Tiiu Tõnson ütles eile lõuna ajal aga, et väikest liikumist ja isegi nagu poegade säutsumist ta tiigi roostikus korraks kuulis, oma silmaga linnupoegi aga ei näinud. Tiigiveel on vaid isaslinnud, kes jätavad oma kaasad maha juba enne haudeperioodi algust ning  poegade kasvatamisest ei tea nad midagi.