Jüri Kõre: kasulik kaasatus

Jüri Kõre Foto: SCANPIX

Kaasatusest on saanud moodsa ellusuhtumise mõõdupuu. Vormiliselt on tegu demokraatiat arendava põhimõttega. Näiliselt on see eriti hoogsalt arenenud internetiajastu saabudes. Iseenesest ei ole see aga sugugi ülimalt uuenduslik lähenemine, mõnes vormis on kaasatus kasutusel olnud juba pikemat aega. Ja seda nii rohkem kui ka vähem demokraatlikes maanurkades, olgu tegu ruumikorralduse, strateegilise planeerimise või avalike teenuste osutamisega.

Teatud elanikerühmade kaasamine on paratamatu. Võtame näiteks avalike teenuste ostmise erasektorist. Ostja (riiklik või omavalitsusstruktuur) ei tunneta olukorda, kui ta teenust korraldades ei tee koostööd klientidega (ei kaasa neid). Teenuse osutamisest on ta tegelikult kõrvale jäänud, omavahel suhtlevad kaks erasubjekti (klient ja ettevõtja).

Muidugi on kaasamisel rohkem või vähem levinud aspekte, viimaste hulka kuulub näiteks kaasav eelarve või e-eelarve. Allakirjutanul oli võimalus Brüsseli rahastatud e-Citizen projekti raames tutvuda Lissaboni kogemusega e-eelarve tegemisel. Mulje on ühelt poolt innustav, teisalt natuke ka ettevaatlikuks tegev.

Lissaboni kogemus

Esmalt lühidalt kaasava eelarve ajaloost. Lissabon ei ole selles vallas pioneer, algatus tuli 1989. aastal hoopis Brasiiliast Porto Alegre linnast. Algatajate defineeringu kohaselt on tegu «otsese, vabatahtliku ja universaalse demokraatiaga, kus inimesed saavad vaielda ja otsustada avaliku eelarve ja poliitika üle». Terveks kümnendiks jäigi kaasav eelarve eelkõige Lõuna-Ameerika «projektiks».

Laiemat tuntust hakkas see koguma pärast 2000. aastat, seda reklaamis muuseas ka ÜRO. Lissabonis tehti algust 2008. aastal. Summa, mida kodanikud otse volikogust «mööda minnes» jagavad, moodustab 5 protsenti kogu eelarvest ehk umbes 5 miljonit eurot.

Kuidas asi tegelikult käib? Protsess algab eelarve kinnitamisega, siis saab selgeks 5 protsendi rahaline väärtus. Seejärel saabub vabatahtliku tegevuse ja kodanikuaktiivsuse aeg.

Ühiskondlikel alustel tegutsev kümneliikmeline kaasava eelarve komitee kogub kokku projektitaotlused, mis tulevad interneti vahendusel, aga neid esitatakse ka elupiirkondades korraldatavatel kohtumistel. Ühe vooru (aasta) taotluste arv jääb 500–700 vahemikku. Ellu jõuab iga teine ettepanek (200–300 projekti).

Tegu on seega valdavalt lokaalsete ettevõtmistega, keskmise projekti maksumus on 150 000 – 250 000 eurot. Juhtkomitee ei suuda kogu tööd üksi ära teha, teda abistavad viie eriala (valdkonna) komiteed. Need suhtlevad ühelt poolt kodanikega, teisalt teevad koostööd ametnikega projektidele eelhinnangu saamiseks (milline on eelarveaasta raamides ja olevates tingimustes teostatav, milline mitte).

Eelhinnangu põhjal tehtud nimekirja üle hääletatakse internetis. Hääletajate (klikkijate) arv pole teab mis suur, umbes viis protsenti hääleõiguslikest lissabonlastest. Edasi läheb n-ö joone peale jäänud nimekiri kinnitamisele ja täitmisele.

Analüüsist järeldub

Kuulsa Coimbra ülikooli asjatundjad on kaasava eelarve tegemise kogemust analüüsinud. Esitan lühidalt nende järeldused.

Esiteks, valijaid kaasav eelarve eriti ei aktiveeri. Klikki-jatest ainult seitseteist protsenti ei käinud viimastel kohalikel valimistel valimas, mis tähendab, et nad on niikuinii, ka ilma kaasamistrikkideta valijatena aktiivsed.
Teiseks on näha rühmamõjusid: kogukonna tasandil organiseerunud kodanikud on võimelised protsessi tuntavalt mõjutama nii projektide algatamise kui ka hääletama õhutamise kaudu.

Tartus oleks ilmselt Supilinna Selts võimeline kogu nimekirja lukku lööma. Seda sisulises, mitte geograafilises mõttes (iga hea idee teostamiseks on oma tingimused, ühte on lihtsam ellu viia Annelinnas, teist Supilinnas).

Kolmandaks, ametnike tavapärasele töörutiinile lisandub kaks uut etappi (kaasava eelarve projektide ettevalmistamine ja elluviimine). Mahult on kaasava eelarve projektid küll väiksemad, kuid ka aega nende elluviimiseks on vähem (umbes pool aastat).

Ja lõpuks, tegelikult on tegemist uue omavalitsustasandi loomisega. Näiliselt küll odava ja innovatiivse, kuid siiski oma struktuuri vajava, kaudselt halduskulusid jms tekitava ettevõtmisega.

Portugali omavalitsused

Meie meedias on refereeritud valitsuse kriitikat Portugali kui ühe Euroopa Liidu rahaabi saaja reformiprogrammide, sh halduskorralduse reformimise suhtes.

Näiliselt on Portugalis ülepaisutatud kolmetasandiline omavalitsuskorraldus (distritos, concelhos, freguesias), kuid tegelikult on autonoomsed (omavalitsuslikud) siiski ainult kaks viimast, neist fre-guesias on omakorda pigem piiratud omavalitsus, pigem osavald või linnaosa, mille peamine vastutusala on hoolekanne, volikogu käib koos ainult neli korda aastas jms.

Aga sisuline otsus fre-guesias´te arvu vähendamise kohta on tehtud, 4200 asemel jääb neid järele 1700. Haldamist tsentraliseeritakse.

See tõsiasi Portugali omavalitsuskorralduse kohta tunnistab olukorra vastuolulisust. Ühelt poolt käib tsentraliseerimine (osavaldade ja linnaosade liitmine), teisalt detsentraliseerimine, mida ju kaasav eelarve olemuslikult on. Aga kes otsib, see leiab selleski näites õpetuse või tarkusetera meie halduskorralduse arendamiseks.