Kuigi reedeõhtune taevas oli sügiseselt hülgehall, pidi iga vähegi trenditeadlik inimene aru saama, et selle õhtu dresscode nõuab sinist – ja mitte suvalist sinist, vaid ikka sellist tooni, nagu on meie trikolooril.
Fänn kütab end laulu, õlle, jäätisega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Poolteist tundi enne Eesti ja Soome kohtumise algust olid pubi Trehv ette kogunenud 15 esimest jalgpallifänni. Mõnel neist peas sini-must-valge viikingimüts, mõnel riigilipp ümber puusade seotud, mõnel käes õlu, kuid üks mis kindel, seljas oli ka sinine särk – kellel Eesti koondise ametlik fännisärk, kellel kodune JK Tammeka oma.
«Võtke nüüd formatsiooni, mis te niisama passite,» hüüdis Jalgpallihaigla juhatuse esimees Tarmo Kruusimäe alias Kojamees pubist välja astudes ja juhtis napi fännihulga kolonniks, et siis sammud Tamme staadioni poole seada.
«Eee-eeesti, kal-lis, oo kingi meil see võit,» kõlas läbi Ülejõe pargi, ning Kaarsillal – «Ma tahan võitu, võitu vajan ma!». Häälepaelad lasid valla nii tulevased Pareikod ja Vassiljevid kui ka nende isad.
Kas on siis või ei?
Raekoja platsil ootas rongkäigulisi väike paus, et sõpru järele oodata, uus õlu hankida või jäätist osta. Varajasel õhtutunnil linnas liikujad jälgisid vutisõpru distantsilt. Mõni uudishimuga, mõni pigem ehmunud näoga.
Linda kotipoe ja söögikoha Kapriis maja kolmanda korruse aknalauale olid lärmakaid sinisärklasi vaatama tulnud noormees ja neiu. «Kibe-kibe-kiii-beee!» kõlasid nende poole hüüded alt raeplatsilt, sest jalgpallisõbrad peavad ju võidu ja ilusa mängu kõrval lugu ka lihtsast õnnest. Peale noorte allumist provokatsioonile kaikus üle linnakeskme: «Korrata! Korrata!» Et noored seepeale akna naeratades sulgesid, leidsid ka vutisõbrad, et juba tublisti kosunud seltskonnal on aeg edasi liikuda.
Kõrge torukaabuga Robi Saal arvas, et Tartu on kindlasti jalgpallilinn. «Vaata ringi, ma ei ole kuskil mujal näinud, et noored niipalju jalgpalli mängiks igal pool,» põhjendas ta oma arvamust ning lisas, et siin on hästi arenenud fännikultuur ja kõige paremini restaureeritud staadion. Tallinlanna Terje, kes oma perekonnanime avaldada ei soovinud, arvas siiski, et Tartu ei ole jalgpallilinn, sest siin jälgitakse rohkem korvpalli.
Naised platsilt koju
«Kõige tähtsam kogu asja juures on kõrrejook,» kõlas selja tagant, «kaks enne ja kaks pärast mängu.» Selle teooria omanik oli Ragnar Luts, kes on jalgpallifännide seas tuntud kui Tundmatu.
Sidrunitorbikjäätist süües selgitas ta, et kuigi JK Welco Elekter (Tartu meeskond, kes mängib kolmandas liigas) fännid on aktiivsuse poolest tuntud üle Eesti, oleks Tartul vaja linnasisest rivaliteeti, nagu kunagi oli Tammeka ja Maagi vahel.
Selle vestluse toimumise ajal oli üks fänn jaheda ilma kiuste keset Riia tänavat järsku bokserite väel ja hüppas purskkaevu. Fänn nimega Tundmatu vangutas seepeale pead ja sõnas muigelsui, et mõned mehed ei saa ikka kuidagi ilma supluseta.
«Võit tuleb koju, võit tuleb koju, kuhu tal ikka on minna! Ilusti-kenasti, neli-viis korda järjesti!» kaikus juba raudteesilla alla jõudnute väsimatu hääl.
Rivi lõpus Jalgpallihaigla lippu kandev juhatuse liige Kalmer Holmar alias Stinger arvas siiski, et pilt tänavatel näitab, et tartlasi jalgpall ei huvita. «Nii suur sündmus tegelikult, aga pole masse,» seletas ta.
Siiski peab Tartu fännide kaitseks ütlema, et Tamme staadioni väravate juures oli pilt teine: suured ja väikesed linlased tunglesid kõrvuti Soomest saabunud paarisajase fännihulgaga, et parematele kohtadele saada, ning mängu ajal soovitati platsil kukkuvatele põhjanaabritele ühtsel häälel, et naised võiksid platsilt koju minna.