Sitke võõras taandub visalt

Maskis mehed metsas: karuputke tõrjel tuleb kanda kaitseriietust, et putke söövitav mahl nahaga kokku ei puutuks.

FOTO: Sille Annuk

Aastate eest perspektiivse mee- ja silotaimena Eestisse asustatud Sosnovski karuputke levik on väljunud kontrolli alt. Hoolimata aastaid väldanud tõrjest tekib agressiivse võõrliigi leiukohti üha juurde.

Ülimürgise karuputke tõrjumine on aastaid vältav ränk töö, mida tuleb teha suure tähelepanelikkusega, sest kui kas või üks taimehakatis jääb kahe silma vahele, kasvab suureks ning külvab laiali seemned, on suur töö ja vaev asjatu.

Seemned püsivad mullas idanemisvõimelisena aastaid ning niipea kui tekib soodus võimalus, läheb uus taim mühinal kasvama.

Sadu hektareid

Karuputke tõrjumist korraldava keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni looduskaitsebioloogi Leevi Krummi sõnul tõrjuti mullu kahes maakonnas putke kokku 253,1 hektarilt.

Võrreldes 2010. aastaga kasvasid tõrjealad Tartumaal 7,7 hektari võrra, kokku 124,9 hektarile. Jõgevamaal suurenes tõrjutav ala 22 hektari võrra, seega 128,2 hektarile.

Sel kevadel korraldas keskkonnaamet riigihanke lisaks veel 79,86 hektari karuputkest puhastamisele Jõgeva- ja Tartumaal.

Terves Eestis tõrjutakse karuputke tänavu 1700 hetkarilt.

Krummi kinnitusel on tõrjemeetodiks peamiselt mürgitamine. Kasutatakse kangemaid umbrohutõrje segusid.

Praktika näitab, et taimed on mürgi suhtes kõige tundlikumad aktiivse kasvu faasis ehk just praegu. Seetõttu ei alustata tõrjega kohe, kui tärkavad esimesed lehed, vaid oodatakse aega, mil ööd muutuvad soojemaks.

Kel soov vaadata, kas karuputk (pildil) ka tema kodukanti piirab, saab valida maa-ameti geo­por­taalist kaardirakenduse, kus ohtliku taime leiukohad kenasti kirjas.

Keskkonnaamet ootab teavet kõigist seni kaardistamata karuputkekolooniatest, et need samuti kaardile kanda.

Mõnel koduaias

Teisipäeval Jõgevamaal Puurmani vallas fotokaamera ette jäänud ASi Kuremaa En­veko töömehed tõdesid, et hiiglaslik putk leiab endale sobiva eluaseme tihti vanades mahajäetud talukohtades ja kivihunnikutes, kuid kasvab edukalt ka hõredas metsas. Neist paigust on teda tõrjuda väga raske.

Mürgitatud leiukohad tuleb suve jooksul korduvalt üle käia, sest putke laiade lehtede all on tihti peidus väiksemad taimed, mida esialgu ei märkagi.

Kergendatult võib hingata alles siis, kui uusi taimi enam ei teki, sest selleks ajaks on maapinda pudenenud seemnepank ammendunud.

Meeste arvates suhtuvad paljud inimesed ohtliku putke levikusse vastutustundetult. Isegi oma maavaldusest ei taheta karuputke tõrjuda, mõnel pidi hiigeltaim lausa lillepeenart kaunistama.

Eriti laiale alale võib taim levida, kui ta puhkeb õide mõne jõe ääres. Vesi kannab seemneid kümnete kilomeetrite kaugusele ning kunagi ei tea, kus ja millal putk kasvuks sobiliku koha leiab. «Jõeäärsed kolooniad on meile õudusunenägu,» tunnistas ka Leevi Krumm.

Koduaiast soovitavad professionaalsed putketõrjujad aga karuputke välja kaevata siis, kui taim on veel väike ehk kevadel. Sama protseduuri tuleks korrata, kuni taimed kaovad.

Tagasi üles
Back