Aasta puu kõneleb endast karvadega

Arvatav metsõunapuu (üldplaan) sirutab oma ladvaoksi umbes kümne meetri kõrgusele.

FOTO: Martin Pau

Kohates mais keset metsa õitsvat õunapuud, võivad silmad automaatselt otsida kunagise talukoha jälgi. Enamasti ei saa aga otsing tulemust anda. Tänavuseks aasta puuks valitu on tõenäoliselt kasvama pannud lind.

Koolipoisina rongilt või bussilt koju kõmpides, kui juhtus sügis olema, kargasin mõnikord teeäärse, heinamaa ja metsa piiril kasvava õunapuu võrra, et haarata sealt roheline, päiksepoolsest põsest kergelt punasetriibuline ubin.

Õunad polnud suuremad asjad, aga kella kolmeks-neljaks pärastlõunal oli kere juba heledapoolne. Pealegi tõi visside okstelt krabamine teekonda vaheldust, järamine ajaviidet viimaseks mõnesajaks meetriks.

Otsi siledat, otsi haput

Kuni Eesti Looduse välja kuulutatud õunapuu aasta saabumiseni polnud mul halli aimugi, et metsõunapuu pole metsistunud kultuurõunapuu, mis pikemaks ajaks hoolitsuseta jäetud, ega kasva ka aedõunapuu (Malus domestica) seemneist, vaid on omaette liik – Malus sylvestris.

Nii ei teadnud ma ka pool elu, et too mu koduteepuu ei saa kuidagi olla metsõunapuu, sest viimase viljad peaks kiskuma viltu ka kõige vähenõudlikuma mekkija näo. Vanasti söödi neid alles vastu talve, kui külm üle käinud.

«Metsõunapuu õun on väike, roheline, mõrkjashapu,» iseloomustas veteranpomoloog Kalju Kask. «Mõru mitte alati, aga hapu kindlasti ja ainult kahe-kolmesentimeetrise läbimõõduga.»

Teist-kolmandat nädalat õitsevad nii aed- kui metsõunapuud. Neil praegu vahet tegemiseks on tarvis teada rohkem kui viljade suurust ja söödavust.

Botaanikud-aiandusteadlased annavad üksmeelselt kindla vihje: metsõunapuu lehe alumine külg on karvutu.

Võtsin läinud nädalal Peedu lähedal isakodu ümbruses ette müüdimurdmisringi. Isa Jaan oli nimelt kaunis kangelt veendunud, et mõned neist kümmekonnast metsikust õunapuust, mis tema maadel kasvavad, on metsõunapuud.

«Tõenäosus on väga väike,» sedastas Kalju Kask. Talle sekundeerisid botaanik Toomas Kukk ning Polli aiandusuuringute keskuse õuna- ja pirnipuude uurija Toivo Univer.

«Tartu ümbrusest metsõunapuu leidmine välistatud pole, aga ilmselt on tegu siiski aedõunapuudega,» hoiatas Univer.

Kalju Kase selgitusel on metsõunapuu laiem levila Eestis läänesaartel, peamiselt Saaremaal ja Muhumaal.

Ka kuulsa Oti Mõtsiku, Karksi vallas kasvava 250-aastase õunapuu, millest veel viimase ajani on rahvasuus kõneldud kui Eesti vanimast metsõunapuust, on teadlased määranud ikkagi aedõunapuu seemnest sündinuks.

Esimesena võtsime isaga Peedul määramiskatseks ette Kikka talu taguses metsatukas kraaviveerel kasvava 7-8 meetri kõrguse õunapuu.

«Mina olen vaadanud selle järgi, kas okstel on mõne sentimeetri pikkused ogad,» rääkis isa. Tõepoolest, metsõunapuule omistavad mõned internetiallikad «tömpide asteldega oksi». Sellel puul turritas okstelt siin-seal justkui midagi astlalaadset, aga lehtede alakülg oli kaunis karvane, viidates pigem aedõunapuule.

«Mäletan, et õunad on tal sellised mittemidagiütlevad, aga õudselt mõrud küll mitte,» täiendas isa.

Järgmiseks vaatasime tõtt oluliselt võimsama, täies õiteehtes kümnemeetrise puuga Piirilaane talu lähedal metsaservas, peaaegu sama kõrge kuuse embuses.

«Vaata, täiesti siledad lehed, mingeid karvu pole,» osutas isa.

Kaasavõetud aed­õunapuulehega võrreldes oli neil tõesti hoopis teine nägu: aedõunapuu leht märksa plassim ja alumine külg valkjashallide udemetega, teise leht erksalt rohuroheline, palju väiksem ja hapram ning sile kui kile.

«Ja õunad on tal täiesti söödamatud. Väikesed, sellised ploomisuurused,» täiendas isa.

Ikkagi metsõunapuud?

Sarnase moega puu leidsime veel Sandre talu lähedalt. Mõnekümne aasta vanuste kuuskede varjus kiduralt õitsenud õunapuu, samuti kümmekonna meetri kõrgune, kandis märksa ümaramaid, kuid samuti täiesti siledaid erkrohelisi lehti.

Veel kuus metsikut õunapuud, mis said paari tunni jooksul läbi kombatud, olid kõik sametjate lehtedega.

Niisiis – säh sulle müüdimurdmist! Ikkagi kaks looduskaitsealust, väidetavalt väga haruldaseks jäänud metsõunapuud?

Botaanik Toomas Kukk ja pomoloog Kalju Kask manitsesid siiski kõigepealt hoogu maha võtma. Kevadised väljaarenemata lehed võivad petta. Kesksuvel tasub teha uus vaatlus ja et olla päris kindel, otsida sügisel üles ka rohelised hapud õunajunnid.

Aasta puud

• Ajakiri Eesti Loodus on valinud aasta puid 1996. aastast.

• Idee pärineb soomlastelt, eestlastele söötis selle ette akadeemik Viktor Masing.

• Enne õunapuud on aasta puud olnud kadakas, kuusk, tamm, kask, pihlakas, mänd, pärn, vaher, lepp, haab, paju, saar, jugapuu, sarapuu, toomingas ning viimati, 2011. aastal lähisugulased jalakas ja künnapuu.
Allikad: Vikipeedia, Eesti Loodus

 

Tagasi üles