/nginx/o/2012/05/31/1139920t1h99ad.jpg)
Äsja avati Tartu Ülikooli peahoones pianist Ferenc Liszti mälestustahvel, kuna möödus 170 aastat tema esinemisest Tartus. Uudistes räägiti kolmest kontserdist ülikooli aulas, kuigi tahvli teksti järgi oli tegemist kolme kontserdiga Tartus. Viimane esinemiskoht oli meie uurijatele veel hiljuti mõistatus, kuigi oli vene kultuuriruumis ammu teada.
Tartus ilmuv Baltikumi siseteavet sisaldav ajakiri Inland on 1842. aastal kajastanud Liszti esinemisi Tartus. «Klaverikuningat» oodati märtsi keskel, mille puhuks saabus linna palju aadlikke lähedalt ja kaugelt. Mõnedki pidid pettunult koju tagasi sõitma, sest oodatav jäi Miitavis haigestumise tõttu pikemaks ajaks Riiga.
Ülikooli aulas anti kontserdid 28. ja 30. märtsil; kolmanda kontserdi kohta aga kirjutas Inland 14. aprillil: «Liszt sütitas ja vaimustas oma teisel kontserdil publikut veel enam kui esimesel korral. Meid rõõmustas aga tunnustus, mille ta laskis osaks saada meie tublile pianistile hr Alexander Bernardile. Ta julgustas teda kontserdiga esinema ja mitte ainult ei keelanud talle oma toetust, vaid ostis ka tema toetamiseks märkimisväärse arvu pileteid.
Nii oli meil õnn suurt meistrit 1. aprillil veel kord kuulata, ja sellel kolmandal kontserdil esines ta sama tihti kui Bernardi, kellega ta koos ka ühe Moschelesi suure kontserdi neljale käele esitas.»
Inlandi keel ei paindunud ütlema, et kontsert toimus poola päritolu vene kirjanikule ja mõjukale publitsistile F. Bulgarinile kuuluva Karlova mõisa neljasajakohalises valges saalis, mis juba enne Bulgarini kätte minekut oli üks Tartu kultuurielu keskpunkte ega minetanud seda aurat ka tema ajal, eriti soodsa asukoha tõttu (käeulatuses raekojast, aga juriidiliselt linna taga).
Hoolimata külalislahkusest Bulgarinit Tartus ja Liivimaal ei armastatud, küll aga kardeti, sest ta kirjutas palju siinsetest oludest oma üle kolmekümne aasta toimetatud päevalehes Severnaja Ptšela, mida loeti ka keisripalees. Enamasti ülipositiivsetesse artiklitesse haritud ja pärisorjuse kaotanud Läänemere provintside kohta poetas Bulgarin vahel ka kriitikat, mida muidugi andeks ei antud.
Ta oli meie Jannseni tüüpi kõigest, sealjuures rahvalikult ja loetavalt kirjutav ajakirjanik, samas ka tõeline melomaan, nagu kinnitavad tema Peterburi kontserdielu ülevaated. Liszti kohta kirjutas Bulgarin, et ta suutis klaveriga sama, mis sünge Paganini viiuliga, kuid too ei võitnud inimeste südameid nagu Liszt, kel endal on süda ning alatine abivalmidus olemas.
Kui eelmisel suvel käis Tartus Bulgarini pojapoja tütrepoeg Hamburgist, liigutas teda Karlovas eriti see, et esivanemate mõisa saalis on esinenud Liszt, kuigi siin, nagu ka aulas, on nähtud teisigi kuulsusi.