Martin Pau: professor Mart Ustav jääb enim meelde

Martin Pau. Foto: .

Antropoloogilise etnolingvistika professor Urmas Sutrop ütles läinud nädalal rektorikandidaatide väitlusel oma küsimuse sissejuhatuseks, et ta hääletaks meelsasti kõigi kolme kandidaadi poolt.

Ei ole põhjust kahelda professor Sutropi siiruses. Homme Tartu Ülikooli aulasse kogunevas 347-liikmelises rektorivalimiskogus pole ta kindlasti ainus inimene, kes tunneb end seisvat kõike muud kui hõlpsa ülesande ees.

Mida lähemale valimismaratoni lõpule, seda raskem on ka võistlusrajast kaugemal seisvail huvilistel, sh ajakirjanikel, eristada, kas finišilindile on kõige lähemal Volli Kalm, Toivo Maimets või Mart Ustav. Kõigil jätkub võhma, keegi pole komistanud.

Otsustavus vs. diplomaatia

Professor Ustavi sõnavõttudest on kumanud kõige rohkem resoluutsust, ambitsioonikust. Ta on jätnud endast mulje, et teab, mida ülikoolis kindlasti ümber teha, ega karda oma arvamustega mitte meeldida. See omakorda näib vihjavat, et võimalik lüüasaamine rektorivalimistel teda ülemäära muretsema ei pane.

Volli Kalm ning Toivo Maimets on jätnud märksa diplomaatilisema, et mitte öelda üldsõnalisema mulje. Nende probleemikäsitlusi, kui olla sihilikult kriitiline, võib tõlgendada originaalsete ideede põuana, aga kui olla sihilikult toetav, siis soovina otsida ülikooli murede käsitlemisel ühist keelt, kompromisse, võimalikult paljusid rahuldavaid lahendusi.

«Suurendame osalusdemokraatiat, andes kaalu iga ülikooliliikme arvamusele,» rõhutas väitlusel ülikooli aulas Toivo Maimets. «Prorektorite valimisel kuulan tähelepanelikult kõikide teaduskondade häält.»

«Minu juhtimis- ja asjade lahendamise stiili on mind esitanud professorid pidanud üheks põhjuseks, miks ma sobin Tartu Ülikooli rektoriks,» rääkis Volli Kalm. «Tihti on need inimesed vastandlikel arusaamadel, vastandlike huvidega.»

Ehkki Ustavi, Maimetsa ja Kalmu rõhuasetused probleemiti varieeruvad, ei paista keegi neist tahtvad korraldada ülikoolis suuri pöördeid. Kõik nad on napimalt või põhjalikumalt rõhutanud näiteks universitas’e laiapõhjalisuse printsiibi vankumatut kaitsmist (ka väikesed ja suhteliselt kulukad erialad tuleb säilitada), kolledžite hoidmist ülikooli rüpes mitmekesistajate ja rikastajatena, õpetajakoolituse süsteemis selguse ja kõrge õpetustaseme loomist.

Mart Ustav on jäänud silma ja kõrva pehmepoolsete teemade pikkiva rõhutamisega. Näiteks on tema arvates tähtis suurendada ülikoolis sugudevahelist tasakaalu, kasvatada tolerantsust teisest kultuurist ja teistsuguse nahavärviga üliõpilaste ja õppejõudude vastu, luua ülikooli akadeemiline klubi, et tudengid ja õppejõud rohkem kokku saaks.

Need võivad ju näida paljudele B- või isegi C-kategooria probleemid, aga nende esiletoomine kõneleb oskusest märgata väikesi asju. Või on need väikesed asjad hoopistükkis suured, palju suuremad ja palju tõsisemad, kui ühes uhkes teadusülikoolis on soliidne tunnistada?

Kaugeltki mitte väike, pigem liiga suur, et selle teostatavusse lähiaastail uskuda, on aga Ustavi idee kaaluda Venemaale, Soome või Lätti uute Tartu Ülikooli kolledžite rajamist. Mõnele kindlasti hull mõte: kas Tartu Ülikoolil on jõudu ülearu, kas siin on juba kõik nii ideaalses korras, et oleks paras aeg trügida välismaale sealsete ülikoolidega konkureerima?

Kuigi piiritaguste kolledžite võimalik kasu on avalikkuse ees alles lahti harutamata, viitab neist kõnelemine ilmselgelt Ustavi mõttejulgusele, laiahaardelisuse taotlusele.

Mäng sõnade maiguga

Aga nagu öeldud, mida lähemale valimispäevale, seda võrdsem tundub auväärne kolmik tavapäraste teemade käsitlemisel (õpetuse ja teadustöö kvaliteedi parandamine, tudengite toimetulekumured, raha juurdemeelitamine ülikooli jne) ning rõõmustavalt eripalgeline, kuigi kõik kolm töötavad loodus- ja tehnoloogiateaduskonnas.

Eelmisel teisipäeval üliõpilasesinduse korraldatud rektorikandidaatide debatil jäi mitmel korral silma Volli Kalmu ja Toivo Maimetsa kergelt salvav stiil, oma sõnavõtu alustamine ühe või teise konkurendi öeldu naeruvääristamisega. Neljapäevaseks põhidebatiks polnud sellest peaaegu jälgegi. Kumbki keskendus endale, oma tugevustele ja visioonidele.

Aimata võis hoopis Ustavi nõelamishimu. Ta rõhutas teist korda, et kõik nad kolm on küll õpetajad ja teadlased, kuid tema lisaks sellele ettevõtja, Kalm bürokraat ja Maimets poliitik. Pole küsimustki, milline neist kolmest epiteedist, eriti kõrvutiseatuna, kõlab kõige paremini.