Priitahtlike päästjate tõhusus sõltub vallast

Lõuna päästekeskuse päästekomandod. Illustratsioon: Graafika: Kaido Linde

Mai keskel lõpetas Lõuna-Eestis töö viis päästekomandot, neist kaks Tartu- ja üks Jõgevamaal. Suletud komandode asemele soovitab siseministeerium ja päästeamet luua vabatahtlikud päästekomandod, aga kas uppuja ikka suudab end ise päästa?

Üks päästekomandota jäänud piirkond on Võnnu vald. Neljapäeval registreeriti 19 vabatahtlikuga MTÜ Võnnu Vabatahtlik Päästeselts, mille ridades on vabatahtlike päästjate hulgas ka endisi ja praegusi kutselisi päästjaid. Päästeamet jättis seltsile vene ajal tehtud tuletõrjeauto GAZ 66, mille peale mahub kaks päästjat ja paaki läheb veidi üle tonni vett. Kas Võnnu kandi inimesed võivad nüüd kergendatult hingata?

«Meil on end vabatahtlikuks kirja pannud tublid mehed, aga ausalt öelda ei ole mul vabatahtlikku komandosse usku, kuid ma ei tohi seda välja näidata,» ütles Võnnu vallavanem Tõnu Muru (pildil). «Ega vabatahtlik siin kiiremini kui Tartu päästja appi jõua, meil ju sellist operatiivsust enam pole. Annaks jumal, et midagi ei juhtuks!»

Vallavanem on ka end vabatahtlikuks päästjaks kirja pannud, kuid märgib, et ega ta vist pärast vabatahtliku päästja 16-tunnist algõpet ilma kutselise päästjata voolikut hoida tohigi. «Vabatahtlikele loota on naiivne, võin ju õnnetuse ajal oma töö pärast olla Tartus või Tallinnas,» lisas ta.

Põgus koolitus

Ka Lõuna päästekeskuse vabatahtlike päästekomandode koordinaator, 18 aastat päästjana töötanud Koit Kärssin ei loo priitahtlikest pritsimeestest illusioone. «Riiklik päästja on riiklik päästja, kes on ööpäev läbi valves,» ütles ta. «Vabatahtlik päästja ei saa sada protsenti valmisolekut tagada. Võrdusmärki vabatahtliku ja kutselise päästja vahele ei saa panna.»

Võrdusmärki ei saa nende vahele panna kas või selle pärast, et kutseline päästja õpib oma tööd aasta, vabatahtliku päästja esimese taseme koolitus kestab 16 tundi. Selle õppe läbinud priitahtlik teab, kuidas päästeametniku korraldusel koos temaga päästetöös osaleda ja kuidas osaleda erinevatel õnnetustel abijõuna. Kas see tähendab, et esimese taseme õppe läbinud vabatahtlikud peavad õnnetuskohal päästjad ära ootama, sest iseseisvalt nad tegutseda ei tohi?

«Ei tohi,» kostis Koit Kärssin. «Aga enamasti on vabatahtlikes komandodes ka kutselisi päästjaid või teise astme õppe läbinuid ja kui nemad sõidavad välja, siis võib tegutseda.»

Vabatahtliku päästja 36-tunnise teise astme õppe eemärk on anda vabatahtlikule iseseisvaks ülesannete täitmiseks vajalikud teadmised ja oskused tulekustutamisel. Teise astme koolitus pole kohustuslik.
Tartu- ja Jõgevamaal on kaheksa vabatahtlikku päästekomandot. Piirissaare vabatahtlikud on saanud esimese astme õppe, Kallaste komandos on üks kutseline päästja ja 14 meest on läbi teinud esimese astme õppe, Laevas on tosin priitahtlikku läbinud esimese ja kaks teise astme õppe.

Teise astme õppe on läbi teinud kõik Rõngu ja Kambja vabatahtlikud, kelle hulgas on neli kutselist päästjat. Jõgevamaa Pala vabatahtlikud ongi kutselised päästjad, ka Palamuse priitahtlikest suurem osa on professionaalid. Voore vabatahtlike hulgas on üks esimese astme õppe lõpetanu, kuus on teise astme oskuste ja teadmistega.

Pärast teise astme õpet pole vabatahtlikul päästjal kohustust end täiendada. Kuid päästekeskus pakub priitahtlikele võimalust end täiendada ja osaleda õppustel, näiteks mullu harjutati tegutsemist metsatulekahju korral. «Täiendamist ja harjutamist on vaja,» märkis Koit Kärssin. «Kui seda pole, läheb meestel vorm käest.»

Kas vabatahtlik ei peaks omandama ka praktilisi oskusi kutselise päästja kõrval? «Vabatahtlike praktika käis küll ühel koosolekul läbi, aga jutuks see jäigi,» kostis Koit Kärssin. «Praktikat on keeruline korraldada, sest siis tuleks muuta mõnd seadust.»

Turvatunne sõltub rahast

Seadusi saab tahtmise korral muuta, hulga keerulisem on vabatahtlike päästjate tööks raha leida. Komando vajab ruume, vabatahtlike päästemasinad on enamasti vene ajast pärit GAZid ja ZILid, mis võtavad saja kilomeetri peale 35–40 liitrit kütust. Odav pole ka vanu masinaid töökorras hoida.

Võnnu vallas tehtud rehkenduste järgi kulub vabatahtliku päästekomando ülevalpidamiseks aastas 12 000 – 15 000 eurot. Natuke toetust saavad vabatahtlikud ka riigilt. Mullu oli Lõuna päästekeskusel oma piirkonna priitahtlike toetamiseks 75 000 eurot. See kulus näiteks tehnika ja varustuse püsikulude katteks, päästetöödel osalemise tasudeks, tegevuse püsikuludeks ja vabatahtliku päästja kulude hüvitisteks. Lisaks said vabatahtlikud varustust ja tehnikat.

Päästekeskuse toetuse suurus sõltub paljudest asjadest. Näiteks kui priitahtlike komando asub kutselisest komandost enam kui 14 minuti sõidu kaugusel ja suudab välja sõita viie minuti jooksul pärast kutse saamist, on aastane tegevustoetus 3035 eurot. Kui väljasõidu kiirus on 11–15 minutit, on tegevustoetus 2250 eurot aastas.

Iga paakauto eest makstakse toetust 575 ja iga teise astme õppe läbinud päästja eest 16 eurot aastas. Tulekahju kustutamisel käimisel antakse 29 eurot tunnis päästeauto eest ja 10 eurot päästja kohta. «Riigi toetusega tõhusat komandot üleval ei pea, see on kindel,» kinnitas Tõnu Muru. «Garaaž tuleb soe hoida ning et komandol mõte oleks, peab üks inimene kogu aeg valves olema. Sellele inimesele tuleb vallal ka palka maksta.»

Ehk on vallavanemal liiga kõrged-kallid sihid? «Vabatahtlike komandod on tõhusad vaid siis, kui üks mees on auto juures pidevalt väljasõiduvalmis,» ütles 27 aastat päästjana töötanud ja nüüd pensionipõlve pidav Elmar Murs (pildil).

Õnnetuse korral on kõige tähtsam reageerimiskiirus, kuid vabatahtlikke on keeruline saada operatiivselt välja sõitma, sest neil on ju oma töö pooleli. «Kui vabatahtlikud või riiklikud päästjad jõuavad Võnnus tulekahjule kahekümne minutiga, siis pole neil seal enam palju päästa,» märkis Elmar Murs. «Mehikoorma ja Järvselja kandiga on lugu veel hullem.»

Kas ikka on mõtet?

Kui riigi toetus pole piisav, et vabatahtlike komandosid pidevalt löögivalmis hoida, ja kui ka vallal pole selleks raha, ehk oleks siis ausam vabatahtlikes komandodes inimeste vaba aja ja riigi väikse raha kulutamisest üldse loobuda?

«See poleks ka õige,» kostis Koit Kärssin. «Siis poleks paljudel maainimestel enam kedagi, kelle peale loota.»

Tõesti, näiteks Võrumaal Lasval hakkasid priitahtlikud pritsimehed tegutsema juba pärast sõda, nende esimene tuletõrjeauto oli puust kabiiniga GAZ AA.

«Inimesed on meiega harjunud, nad helistavad meile otse ja oleme siin tänu otse meile tulnud kõnedele mitu maja ära päästnud,» rääkis Lasva vabatahtlike päästjate pealik Jaan Rüüberg, kes on vabatahtlik olnud 1975. aastast. «Suitsusukeldumist meil pole, aga kui inimene on põlevas hoones olnud, oleme ta välja toonud.»

Viimasel ajal on Lasva meestel väljakutseid vähe, sest Võru riiklik komando on lähedal ja kui see on vaba, siis neile kutset ei edastatagi.

Lasva priitahtlikud töötavad täiesti tasuta, neile riigilt aastas ette nähtud 16-eurone toetus läheb komando ülevalpidamiseks. Lasva vald priitahtlikelt sooja garaaži kasutamise eest raha ei küsi. «Nii tuleme ots otsaga kokku,» ütles pealik.

Võnnu vallavanem Tõnu Muru ei tea, kas nende seltsil on mõtet või ei. «Ma tõesti ei tea, kas see ka järgmisel aastal töötab,» ütles ta. «Kui ümberkaudsed vallad meid ei toeta, siis me oma vabatahtlikku komandot üksi üleval pidada ei jõua.»