Suur oli Tartus Annelinnas elava naise üllatus, kui ta leidis laupäeval postkastist ümbriku, milles oli jõulukaart. Veel suurem aga oli üllatus, kui ta avastas, millal saadetis posti oli pandud.
Jõulukaart jõudis viimaks pärale
29. mai 2012, 12:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laupäeva hilisel hommikutunnil posti järel käinud pensionär Aino leidis ajalehe ja muude saadetiste juurest ümbriku, milles tundus olevat postkaart. Mõni kutse, arvas ta. Anne tänava kortermajas elav naine ei soovi oma perekonnanime lehte trükkimist ja ütles, et ei helistanud toimetusse mitte kuulsuse pärast ega seepärast, et kellelegi halba tahaks. Kuid seda kurioosset lugu tahtis ta jagada küll, hoolimata kaasa keelitustest.
Kunagi haiglas õeametit pidanud Aino oli aastaid vahetanud tervituskaarte Lindaga, kes elab Staadioni tänavas. Linda oli kunagi olnud patsient ja sestpeale olid nad jäänud suhtlema. «Mõne patsiendiga kohe tekkis hea suhe, vahetamegi kaarte,» lausus Aino.
Viimastel aastatel oli suhtlus siiski harvaks jäänud. Aga Lindalt see kaart oligi, jõulu- ja aastalõputervitustega.
Isegi mulluse jõulukaardi jõudmine mai lõpuks oleks imelik. Aga see ümbrikus kaart oli teele pandud 30. detsembril 2007. Või vähemasti oli sel päeval postkontoris sellele tempel löödud.
Ümbrikul on Ilon Wiklandi kujundatud mark aastast 2007, Eesti Posti jõulutervitusega «Rõõmsaid jõule ja head uut aastat!» tempel ja postmargil laineline templijäljend, 2012. aastast pole templit.
Nüüd oli Aino ise ümbrikule kirjutanud: «Saabus 26. mail 2012.» Nii püsib endal paremini meeles.
Kuidas sama linna piires ühest linnaosast teise kirja toimetamine nii kaua aega võttis, on Ainole arusaamatu. Autoga 10 minutit, jala pool tundi, postiga neli ja pool aastat.
Aino ütles, et tal on varem juhtunud, et jaanipäevaks on tulnud sünnipäevakaart, kuigi tema sünnipäev on hoopis detsembris. Aga siis oli põhjuseks, et klassikaaslane oli selle valmis kirjutanud, siis haigeks jäänud ja koomas olnud. Kui ükskord kosus ja saatmata kaardi avastas, pani lihtsalt ümbrikusse, mark peale ja minema.
«Aga siin on postitempel!» imestas Aino. «See suur et, Guinnessi raamatusse tuleks kanda. See ületaks kõik.»
«Kui oleks matusekutse, selline tähtis asi neli ja pool aastat hiljem, tänapäeval saab muidugi helistada, aga no ikkagi. Eks kõike juhtub, kuid ei tahaks, et selliseid asju juhtub,» lausus Aino.
Aino postiljoni pole ka näinud, et saaks küsida.
Tundub anomaalne
Eesti Posti kommunikatsioonijuht Inge Suder nentis, et loomulikult on postisaadetise nii pikk teekond anomaalne, sest kirju ei hoita niisama kusagil lauanurgal. Neid saadetisi, mis ei ole adressaadini jõudnud, säilitatakse pool aastat ja siis hävitatakse.
Kuivõrd tegu ei ole tähitud kirjaga, on Suderi selgitusel väga keeruline välja uurida, mis selle kirjaga ikkagi oli. Kirjakandja, kes läinud nädalalõpul Aino majas kirju kandis, ei teadnud selle ümbriku kohta midagi arvata.
Suder nentis, et juba ammu on nii, et Tartust Tartusse kirjad läbivad Tallinna sorteerimiskeskuse. Kirjakandja saab juba sorditud kirja.
Ümbrikul oli ainult üks Tartus löödud kuupäevatempel, kuid Tartust Tartusse kirjadel Inge Suderi sõnul peabki olema vaid üks selline tempel.
Suder ütles, et üks võimalik seletus võiks olla, et ümbrik on sattunud kunagi eksikombel kellegi teise postkasti, kes selle nüüd on õige adressaadi postkasti lasknud.
«Hea, et kohale on jõudnud,» sõnas Suder.