Kübarakunstnik levitab pisikut

Kübarakunstnik Eva Oherjuse kapis on kümneid kübaraid ja peaehteid, paljapäi kodust väljuda tundub talle juba imelik. Foto: Margus Ansu

Kõrgema kunstikooli tudeng Eva Oherjus sai Suurbritannias praktikal olles külge pisiku, millest vabaneda tundub võimatu – temas on tekkinud ületamatu kirg kübaraid kanda ja valmistada.

Praegu vuhib neiu teha tosinat kübarat lõputöö jaoks, äsja sai ta aga suure tunnustuse rahvusvaheliselt võistluselt «Hat Designer of the Year 2012», kus pääses poolfinalistide hulka.

Selle võistluse tarbeks tuli tal teha kuus kavandit, mis vastasid teemale «Luck» (õnn või vedamine). Kaks kavanditest pidid olema kõrgmoekübarad, kaks tööstuses toodetavad ja kaks kootud või kangast lõigatud.

Kõrge ja auväärne žürii valis Oherjuse kaheteistkümne parima disaineri hulka ning see tähendas, et kolme kavandi järgi tuli kübarad ka valmis teha ja Londonisse saata.

«Selle eest mind tunnustati, et olin väga omapärane, keegi ei tulnud tina kasutamise peale,» rääkis neiu oma kõrgmoekübarale viidates.

Kahjuks ei õnnestunud pääseda esikuuikusse, kuid võistluse korraldaja, ajakiri The Hat Magazine tutvustas oma uusimas numbris ka poolfinaliste.

Mugavus võitis ilu

Mis puudutab kübarakandmist Eestis, siis näeb igaüks isegi, et meil selline komme peaaegu puudub.

Oherjuse sõnul olid peakatted meilgi kunagi väga populaarsed, lõputöö tarvis 1930. aastate käsitööajakirju sirvides leidis ta kümneid artikleid ja õpetusi, kuidas kübaraid kanda ja missugused kübarad on parasjagu moes.

«Mood on muutunud mugavaks, elu on kiire, kõik tormavad. Võib-olla kübar eeldab rohkem ringijalutamist ja enda sättimist,» pakkus Oherjus välja, miks peakatted nii haruldaseks on muutunud.

Sellele, miks neiud ja naised ei taha praegu kübarat pähe panna, on disaineril teine seletus – tavaline eestlane ei taha teiste hulgas silma torgata.

«Eestis kõik tunnevad kuidagi üksteist ja kardetakse, et kui panna kübar pähe, mida kõik siis arvavad – et jube daam välja tulnud,» muigas Oherjus ja tõi välja peamise erinevuse näiteks Londonist. «Seal on suurlinna anonüümsus, inimesed just tahavad eralduda massist, mitte olla lihtsalt mutrikesed kuskil.»

Moe kadumise tõttu on meil ka kübarameistreid vähe, ehk alla kümne, ja enamik neist teevad igapäevaseks kandmiseks sobivaid peakatteid.

Oherjus on teinud pidulikke kübaraid hobi korras kooli kõrvalt umbes kolm aastat ning üks neist kübaratest on jõudnud koguni presidendiproua soengule.

Jätkab õppimist

Disainer ise kannab kõiksuguseid peaehteid iga päev ning oma kübaraid umbes kord nädalas. Väike võit kübarakandmise propageerimise pikal teel on juba saadud: tema sõbrannad on neid kandma hakanud.
Pärast kooli lõppu sõidab Eva Oherjus tagasi Suurbritanniasse.

Palju on vaja veel õppida, inspiratsioon ja materjalipoed on seal käe-jala juures ning ehk õnnestub mõne meistri juurde õpipoisiks pääseda.