Auras testiti noori vetelpäästjaid

Möödunud teisipäeval proovisid Aura veekeskuses oma ujumis- ja sukeldumisoskust kümme noort, kelle soov on juba eeloleval suvel alus­­tada tööd vetelpäästjana. Koolitusel osalesid Ada Konsa, Mariliis Paas, Kersti Lang, Hanna Liisa Teder, Toomas Pärtin, Sander Gorgi­­šeli, Hans Teder, Monika Karolin, Liina Ludvig, Priit Lehismets. Pildil näitab G4Si rannavalve juht Henry Seemel kursantidele ette õiget konnaasendit. Foto: SCANPIX

«Rand on nagu teater. Nii nagu näitlejad peavad oma rolli teadma, et vaataja saaks etendust nautida, peavad ka vetelpäästjad oma osa tundma,» arutles vetelpäästja Henry Seemel, kelle pilgu all tegid Auras katseid kümme tulevast rannavalvurit.

Läinud nädalal vetelpäästetöö teooriasse süvenenud neli meest ja kuus naist kamandatakse teisipäeva hommikul pikema sissejuhatuseta Aura veekeskuse suurde basseini ning nende esimeseks katsumuseks saab vee all hinge kinni pidamine.

«Viisteist ... kolmkümmend ... nelikümmend viis!» hüüab G4Si rannavalve projektijuht Seemel stopperi järgi aega ja lööb iga viieteistkümne sekundi tagant pisikese mutrivõtmega vastu metallist basseiniäärt. Esimesed õhku ahmivad suud tõusevad pinnale umbes poole minuti järel ning lõpuks jääb vette vaid üksainus peanupp.

Seitse aastat ujumisega tegelenud Mariliis Paas suudab vee all vastu pidada üle minuti ja annab sellega silmad ette isegi meessoo esindajatele. «Tubli,» kiidab koolitaja Seemel ning pakub Mariliisile: «Mul oli Tallinnas üks ujuja vees 2.12. Sul on võimalus järele teha.»

Rekordiüritusest neiu siiski loobub ning peale minutilist puhkepausi sunnitakse taas kõik kümme koolitusel osalejat vee alla. Seemel kolksutab aina mutrivõtmega metalli pihta ning peanupud järjest kerkivad.

«Need on tavalised testkatsed, proovitakse elementaarseid asju, mida üks vetelpäästja peab oskama,» selgitab Seemel ning lisab, et basseinivesi on mõnusalt soe, kuid paari nädala pärast peavad vetelpäästjaks pürgijad tegema samu asju külmas meres, kus lihas kangestub ja nähtavus vee all on minimaalne.

Jalg krampis

Koolituspäeva teine raskem proovikivi on kolmesaja meetri ujumine. Endast tuleb anda kõik, sest kontrollaeg on kuus minutit. «Surm siin või Siberis,» viskab viimased suved Pühajärvel vetelpäästja abina töötanud Hans Teder nalja ja paneb ennast stardiks valmis.

Hetkepärast kõlav vile laseb esimesed rajale. Siis teised ja kolmandad. Vesi vahutab. Pinge kasvab. Nii mõnedki esialgu päris kiiresti liikunud kehad jäävad viimastel basseinipikkustel järjest aeglasemaks ning ühel mehel on lõppu jõudmisega silmanähtavalt raskusi.

«Ütleme nii, et krampis jalaga on suhteliselt keeruline ujuda,» selgitab Sander Gorgišeli naerul näoga veest välja ronides ega lase tujul langeda. «Pole hullu, sai ära ujutud ja kõik on korras.» Tõsi, isegi ilma ühe jalata tuli Gorgišeli aeg alla kuue minuti. Kõige kauem aega veedab vees hoopis üks neidudest, kes peamiselt konna ujudes läbib kolmsada meetrit ajaga 8.20.

Aga hea ujumisoskus on rannavalvuri töös vaid üks oluline osa. Täpselt sama suur roll on vetelpäästja psühholoogilistel oskustel.

«Mõni poiss ujub nagu delfiin, aga on liiga vaikne. Natuke halvema ujumisoskusega tütarlaps oskab mõnikord palju paremini seletada inimestele põhjusi, miks üks või teine tegevus ei ole rannas teretulnud,» räägib Seemel ning lisab, et Eesti valvatavates randades on vesi keskmiselt vaid 1,5 meetrit sügav.

«Mida sa seal ujud? Kui midagi juhtub, siis on vaja kiirelt rahva hulka tormata, hädaline krattipidi kinni võtta ja ruttu välja tuua,» kirjeldab Seemel vetelpäästja igapäevatööd ning lükkab ümber «Baywatchi» filmiga kinnistunud kuvandi, justkui tähendaks rannavalve mõnusalt sooja ja läbipaistvat vett ning ilusaid tüdrukuid. «Eestis vajavad enamasti päästmist lapsed või vanurid ja see on väga raske töö.»

Kergem pole ka vetelpäästjaks saamine, sest peale kolmesaja meetri läbimist käsutatakse taas kõik vee alla. Esimene suudab seal nüüd olla vaid 11, järgmine 17 ja kolmas 18 sekundit. «Mis toimub?» imestab Seemel ja samas muigab. Ta teab, et peale suuremat füüsilist pingutust ongi vee all palju raskem olla, aga vee all töötamise oskuseta vetelpäästjaks ei saa.

«Pirita rannas on poideni 300 meetrit ja kui sa pead sealt kannatanu kaldale tooma, siis algul paned põlvetõstejooksu ning seejärel ujud. Kui oled kaldale tagasi jõudnud, siis pead veel kunstlikku hingamist tegema hakkama. Ise hingeldad,» kirjeldab Seemel olukorda, millega peavad päästjad kokku puutuma.

Järgmises harjutuses matkitaksegi uppuja transporti vee peal. Selleks tuleb kannatanu pea võimalikult kuklasse painutada ja kätega lõua alt kinni hoida. Kuna käed on hõivatud, saab päästja edasiliikumiseks kasutada vaid jalgu. «Noh, kes keda päästab?» viskavad tüdrukud omavahel nalja ja püüavad kahekesi kaldale jõuda.

Veealune transport

Päeva kõige raskem osa aga ootab veel ees, sest lõpus tuleb paarideks jaotatud õppuritel vedada mannekeen mööda basseini põhja ühest otsast teise. Ikka nii, et üks jääb kannatanu juurde vee alla ja teine käib vahepeal pinnal hapniku järel. Miks seda vaja on?

Seemeli sõnul on näiteks Pirita jõe suudmes vesi 3,5–4 meetrit sügav ja nähtavus peaaegu olematu. «Kui kannatanu leitakse põhjast üles, siis peab üks jääma alla. Sest kui mõlemad lähevad üles, on uppunu läinud,» selgitab Seemel ja vaatab, kuidas noored tüdrukud harjutusega toime tulevad.

Pole paha. Tulevased päästjad käivad kordamööda pinnal hingamas ning vett täis plastmannekeen liigub meeter meetri haaval jõudsalt edasi. Stroomi randa tööle ihkav Hanna Liisa Teder tunnistab, et viimane harjutus nõudis siiski metsikut pingutust. «Hapnik sai lihtsalt otsa,» lausub Teder.

Päästjaks tahab neiu aga sellepärast, et see läheb kokku tema loomusega. «See on parajalt raske ja vastutusrikas töö ning saab ennast proovile panna,» lausub Teder.

Paras katsumus

Samamoodi põhjendab oma valikut Kersti Lang, kelle jaoks on kõik harjutused olnud küllalt keerulised. «Midagi lihtsat pole olnud, aga see kõik on selleks, et saaksime sellel alal paremaks. Mulle meeldib see katsumus. See on täpselt see, mida on üheks ideaalseks suveks vaja,» räägib Lang ega välista, et võib-olla veedab ta ka järgmised suved rannavalves.

Seda, et vetelpäästja amet on eriline, kinnitab koolituspäeva lõpus ka Seemel. «See amet on aateline. See pole koht, kus sa teenid omale suvega Lexuse või Land Cruiseri välja. Siin loevad hoopis teised kriteeriumid,» tõdeb elukutseline vetelpäästja ning lisab, et labiilse närvisüsteemiga inimene päästjaks ei sobi. «Võib ju proovida, aga tegelikult vajab ta ise päästmist.»

Kas kõik kümme Tartus vetelpäästjaks pürginut sel suvel ka Eesti randades tööle hakkavad, selgub juuni alguses, kui seljataga on merepääste praktiline osa. Sel suvel annab G4Si rannavalve tööd umbes 80 inimesele. Rannavalvele on tänavune aasta oluline veel sellegipoolest, et esimest korda kehtib Eestis rannavalvurite kutsestandard, mis peaks tagama teenuse parema taseme.

Tänavu kandideeris G4Si rannavalve vabadele kohtadele üle Eesti ligi 160 inimest.