Volli Kalm voolis kännust kraanikausi

Kõige tudengilikum koht on Volli Kalmu arvates «Suudlevate tudengite» kuju Raekoja platsil, aga selle taustale pildistama ta ei läheks. Baeri kuju Toomel jätaks ta bioloogidest konkurentidele. Küllalt tudengilik on talle aga Struve meridiaan tähetorni juures. Foto: Sille Annuk

Kui teist poleks saanud geoloogi, mis eriala oleksite kaalunud?

Tegelikult kaalusin ülikooli astudes ka Tallinna Tehnikaülikooli teedeehituse ja projekteerimise eriala. Ega ma täpselt ei tea, miks just seda eriala. Kui ma peaks praegu uuesti valima, ega geoloogial ka midagi viga ole, aga kui peaks kellelegi soovitama, soovitaksin kindlasti valida eriala, mis jõuab otsapidi välja materjalitehnoloogiasse – keemia, füüsika, teatud osa bioloogiast.

Midagi humanitaarvaldkonnast ei pakkunud huvi?

Mingi osa ajaloost, mis mulle siiani huvi pakub, oleks võinud olla võimalus. Aga ega ma väga tõsiselt seda ei kaalunud.

Teil on Otepää ja Kanepi vahel maamaja. Räägitakse, et see maja polnud alguses sugugi kobe …

Ega see nii kobe, nagu sooviks, ei ole ka praegu – kaugel sellest. Kusjuures kobedusaste kogu aeg kasvab. Ei saa öelda, et see midagi väga hullu ka oleks olnud, nõges kasvas räästas, natuke heina ja võssa kasvanud lihtsalt.

Aga samas, kui ma nägin seda: niisugune korralik 1920. aastatel ehitatud taluhoone. Veranda väikeste klaasikestega, kahjuks küll nii lagunenud, et pidin selle lihtsalt maha võtma ja uue tegema. Aga kõik aknad-uksed olid terved, ahjud töötasid.

Milline võiks see kobedusaste olla kümne aasta pärast?

Ma loodan, et see on enne kümmet aastat niisugune, et seal kannatab ka talvel olla. Ma küll ehitasin sinna veevärgi ja kamina. Aga puudu on veel soe vesi ja dušš.

Teil olla maakodu WCs huvitav puidust kraanikauss. Milline on selle lugu?

Keset hoovi kasvab saarepuu, aga see on hästi vana ja tikub lõhki minema. Pidin ühe harudest maha võtma, sest muidu oleks see mul nende ilusate ristpalkmajade peale kukkunud.

Tegin sellest harust väiksemad tükid ja üks tükk jäi kolmnurkne. Saarepuu on hästi kõva ja raske. Mõtlesin, et sellest saaks kausi teha. Lõikasin siit-sealt saega, jäi ühe küljega kolmnurkne tükk. Lihvmasinaga lasin sellele kraanikausi kuju sisse ja augu põhja, toru panin otsa ja nüüd ongi mul WCs selline kraanikauss.   

Räägime pisut teist kui juhist. Kas olete see ülemus, kes korraldab alluvatele peo ja jääb ise koju, või see, kes läheb alluvatega koos pidutsema?

Ei, ma koju küll ei jää! Alluvatega olen pidu küll pidanud. Ma ei ole ülemus, keda otseselt kartma peaks, aga ma ei jäta ütlemata, kui midagi on tehtud teistmoodi, kui on kokku lepitud. Mul ei ole ka probleemi alluvatelt vabandust paluda, iseasi, kas on inimestel alati nii palju tarkust, et aru saada. Mõnikord saadakse alles viis aastat hiljem aru, et ollakse eksinud.

Rääkige, kuidas te esimest korda Tartu maratonile sattusite?

Olin noorena väge täis, aga meie sõpruskond ei käinud Tartu maratonil, sest me käisime igal talvel kuskil suusamatkal. Me isegi võtsime sellise üleolekuga: mis see Tartu maraton siis ei ole, 50–60-kilomeetrine distants, meie panime matkadel, 35-kilone seljakott seljas, 30–40 kilomeetrit iga päev ja nii kaks nädalat jutti.

Ja nii oligi, et alles keskea lõpuosas, see võis olla kümmekond aastat tagasi, võtsin ette esimese Tartu maratoni.

Mis võiks aidata nüüdset tudengit vormis hoida?

Ma olen isegi sellisele ettevõtmisele kaasa aidanud. See oli jällegi Tartu maratoniga seotud. Arutasime siin, kuidas saaks tudengid rohkem sporti tegema. Ja panin meie geoloogiatudengitele listi üleskutse, et kõik tudengid, kes mulle maratonil ära teevad, saavad auhinnaks raamatu.

Arvan, et üleskutsed «tulge tehke rohkem sporti» väga ei tööta. Paremini töötaks, kui erinevatel rahvaspordiüritustel oleksid seal osalevad ülikooli töötajad, professorid ja tudengid paremini näha. Olgu selleks siis mingi ühtne tähis või dress. Kas või ühine särk, mis ütleb, et «mina kuulun ülikooli».

Rääkige oma tudengipõlvest. Ühikas elasite?

Elasin. Mu esimene aasta möödus Kvissentali poiste ühiselamus. Vahepeal elasin erakorteris sugulaste juures ja ülejäänud kolm aastat olin praeguses Narva maantee 25s.

Milline oli toonane ühikaelu?

Ega ma täpselt ei tea, milline on praegune ühikaelu, aga arvan, et siis oli elu rohkem ühiselamukeskne. Ja teiseks, tollel ajal elasid tudengid teaduskonna kaupa koos. Ühised peod olid. Pidusid peeti nii, et maa must, ja sellega oli kogu aeg pahandusi. Aga ega selle pärast need peod kuhugi ei kadunud. Need üritused olid aga sellised, kuhu tuldi ka linnast erakorteritest.

Missugune koolipoiss te olite?

Ega ma nüüd mingi paipoiss ei olnud. Aga ei usu, et ma selline tõeline knopka ka õpetaja tagumiku all oleksin olnud. Oli hullemaid.

Ma loodan, et olin talutav. Päriselt tahtlikke sigadusi ei teinud. Pigem olid heatahtlikud lollused.

Olen saanud nii kahtesid kui ühtesid. Kõige rohkem kahtesid-ühtesid olen muuseas saanud reaalainetes, millega mul sisuliselt ei olnud probleeme. Aga need hinded tulid selle pärast, et mul olid aeg-ajalt asjad tegemata. Õpetaja aga oli karm ja ladus ühe kohe välja.

Aga tudengipõlves mõnelt eksamilt olete läbi kukkunud?

Olen. Mäletan, et sellel läbikukkumise hetkel olin tõeliselt solvunud. Nüüd, hiljem mõeldes ei ole mul enam eriti pretensiooni. See aine oli teaduslik ateism. Ilmselt arvasin, et olen piisavalt tark, et eksamil vaidlema hakata. Mäletan, et vaidlesime õppejõuga islamiusu üle – mis see on, kas sel on ka mingeid häid külgi või kutsub see ainult üles vägivallale. Üldiselt needsamad asjad, mille üle tänagi arutatakse.

Kui püüan ette kujutada, mis mu teadmised islamist üldse võisid olla, ja need ei ole kindlasti liiga head ka praegu, siis ma ei usu, et ma seal ka väga tarka juttu ajasin. Aga arvan, et osa sellest läbikukkumisest tingis see, et ma üsna jäärapäiselt ühe või teise asjaga vaidlesin, ma lihtsalt ei olnud nõus.

Kas te üle Kaarsilla olete kõndinud?

Kuidas ma nüüd ütlen … Ausalt peab või? No olen jah.

Milline võiks olla teadussaavutus, mis seisab 50 aasta pärast teie nime kõrval?

Kui silmas pidada võimalust, et mind valitakse rektoriks, peaks see teadussaavutus suure tõenäosusega praeguseks olema tehtud või peaks olema sellele väga lähedal. Ja kui see ei ole veel tehtud, siis me võiks olla sellele väga lähedal. Võin öelda, et kaastöölistega Inglismaalt ja Prantsusmaalt oleme päris lähedal, et kaardistada Kesk- ja Loode-Venemaal aeg ja koht, kuhu viimane jääaeg Venemaal jõudis, see on siiani kaardile panemata.

Aga mida tõstaks esile mõni teie kolleeg?

Mõni võib-olla ütleb, et see pole teadus, aga me oleme arheoloogidega püüdnud tõestada, milline neljast kirjanduses kõige rohkem viidatud variandist on see, mida kasutas Han-nibal, kui ta oma sõjaelevantidega üle Alpide Rooma riiki tungis. Kuivõrd see on seotud nende looduslike tingimustega, kust üldse sai minna sel aastaajal. Tuleb vaadata seda, millised kurud olid siis, 220 aastat eKr jäätunud.

Keda te nimelisena oma lähedaste sõpradena välja tooksite?

Kindlasti oma lähedased –  kaks poega ja praeguse abikaasa. Aga veel on mõned omaaegsed kursusekaaslased – meid oli kuus. Naabertoast hea kolleeg Tiit Hang. Veel mõned kolleegid, kellega on tööalaselt kontaktid tekkinud, näiteks arheoloogidest Aivar Kriiska.

Rektoraadi ajast oleme perekonnatuttavateks jäänud Marvi Remmikuga. Leho Ainsaar – talle olen ma kunagi isegi loenguid andnud ja nüüd on ta mu ülemus.

Mida Leho Ainsaar võiks teie kohta iseloomustavat rääkida?

Ilmselt võiks ta väga palju asju rääkida ja ma loodan, et ta  pole mingeid asju rääkinud.

Rektoritel on olnud ka omad hüüdnimed. Milline hüüdnimi võiks teid rektorina iseloomustada?

Mul on mõned hüüdnimed ka olnud. Jaak Aaviksoo esimese rektoraadi ajal sai üks hüüdnimi alguse ühest ajaleheartiklist, kus kirjutati mu liustike uurimisest, ja ilmselt natuke mõjutas ka soomeugrilik mitte-keevavereline suhtlemine. Seal artiklis nimetati mind jäämeheks.

Varasemast on ka selline jutt, et kui tudengite ristimisel küsitakse õppejõudude kohta küsimusi, siis minu nime kahetähenduslikkuse tõttu on neilt küsitud, kuidas minnakse Kalmule. Õige vastus on, et lillega minnakse Kalmule.

Teil on kaks poega. Kas lapsed kunagi teaduse tegemist ei seganud?

Noh, mul ei seganud. Selles mõttes, et eks see oli ikka toonase abikaasa teha ja hoida. Ma sõitsin palju ringi, järeldoktorantuuris. Esimesed kümme aastat oli nii, et kui kuus kuud aastast sai Tartus olla, oli hästi. Muidugi nii palju, kui ma olin kodus, püüdsin lastega olla.

Mida soovite, et lapsed oleksid võtnud teist eeskujuks?

Nad mõlemad on lõpetanud sotsiaalteaduskonna. See on olnud nende mõlema oma valik, aga ma tean, et neil pole kunagi olnud reaalainetega mingit probleemi. Vanem poeg ongi keeranud tagasi hoopis reaalteadusesse – doktorikraadi on ta saanud Cambridge’is bioteadustes ja ta töötab seal arstiteaduskonnas.

Asi, milles nad võiksid minust eeskuju võtta, on oskus kontsentreeruda ühele asjale ka siis, kui uued peale tulevad. Interdistsiplinaarsus oma mitmekülgsuses, kargamises ühelt probleemilt teisele, nõuab süvenemist.
Oskust hoida asjadest hammastega kinni nii kaua, kui probleem on lahendatud.

Lapselapsi on?

Ei ole. See on küll asi, milles nad võiksid minust natuke eeskuju võtta. Mina olin nende vanuses juba isa.

Arvamus

Leho Ainsaar
TÜ ökoloogia ja maateaduse instituudi direktor

Volli Kalm teenis nõukogude ajal dessandis ehk merejalaväes, mis oli n-ö eliitväeosa. Üks väliskolleeg on teda naljatamisi nimetanud Soviet marine’iks, sest ta on füüsiliselt hästi vastupidav ning sihikindel. Ikka jube sihikindel. Omal organiseeritud viisil püüab ta alati sihile jõuda.