Toivo Maimets õppis raamatu abil purjetama

Kõige tudengilikum koht Tartus on Toivo Maimetsa meelest embrüoloogia rajaja Karl Ernst von Baeri kuju juures. Foto: Sille Annuk

Kuidas teie teadlasetee kujunes, et te praeguseks siia olete jõudnud?

Palju valikuid ei olnud. Esiteks olin huviline, aga mitte ainult loodusteaduste huviline. Tegin igasuguseid eesti keele olümpiaade kooli ajal. See, et ma loodusteadusi õppima läksin, on minu väga hea bioloogiaõpetaja teene – ta pani asjade üle mõtlema.

Ja teiseks: kogu minu pere olid arstid – isa-ema olid arstid, vend juba õppis arstiks. Mõtlesin, kas see oleks see, mida ma suudaksin eluaeg teha. Mäletan, et olin keskkooli lõpuklassi poiss ja läksin isa töö juurde Maarjamõisa vanas majas. Vaatasin seal ringi ja mõtlesin, et äkki ma ei leia endas nii palju empaatiavõimet haigete inimeste vastu. Ja siis otsustasin, et lähen bioloogiat õppima.

Milline oli teie tudengipõlv?

Ma olin hästi palju keemiahoones, see oli nagu elustiil. Seal ei tegeletud mitte ainult teadusliku uurimistööga, kus juhendaja juhendab, vaid seal sõna otseses mõttes õpetati ka eluväärtusi. Kui oli vaja pidu pidada, peeti pidu, ja kui oli vaja teaduslikke ettekandeid pidada, siis tehti seda. Ma elasin kodus ja seetõttu jäi ühikaelu mulle kaugeks.

Nii et ühisköögis kartuleid pole praadinud?

Ei ole jah. Tõsi, hästi suur osa üliõpilaselust oli selles, et laulsin Tartu Akadeemilises Meeskooris (TAM). Minu isa läks 1947. aastal arstiteaduskonda ja astus samal aastal TAMi.

Kui mina läksin 1975 ülikooli, siis astusin koori, kus minu isa ka laulis. Ma olin akadeemilises meeskooris 17 aastat ja mõni aasta pärast seda, kui ma lõpetasin, astus minu poeg sinna.
Meeskoor oli sel ajal praeguse üliõpilasseltsi või intiimorganisatsiooni funktsioone täitev, igas mõttes. See oli oma kinnine seltskond.

Mäletan, et vana Robert Tasso, EÜSi mees, ja sellised mehed laulsid seal ja õpetasid, kuidas kikilipsu sõlme sõlmida, kuidas frakki kanda ja kuidas õlut juua nii, et lolliks ei lähe. Tegemist oli organisatsiooniga, mis õpetas, kuidas väärikalt käituda ja olla.  

Milline laul võiks praegu iseloomustada teie elu?

Alo Ritsingul on laul Paul-Eerik Rummo tekstile, mis hakkab sõnadega «Sass, röövime õige laeva». See on selline hästi mehine, robustne ja järsk. Ja siis on hästi lüürilisi kohti. Vahepeal on rumbarütmis mereröövlilugu. Ma iseloomustaks oma elu praegu samamoodi: mul on praegu see «Sass, röövime õige laeva»-elu.

Kui peaksite rektoriks saama ning tuleks volbril võtta peahoone ees kann õlut, mis õlut võtaksite?

Ei tea. Kui õpetan üliõpilastele rakubioloogia teadmisi ja seda, kuidas elus oma teadmistega hästi hakkama saada, siis võib-olla nemad õpetavad mulle midagi õllemarkidest.

Kas tudengina mõnel eksamil olete läbi kukkunud?

Ei, mitte kunagi.

Aga hinded olid ülemises või alumises otsas?

Hinded olid ülemises otsas. Sain kõrgendatud stippi vahetpidamata. Ma tundsin huvi selle vastu, mida õppisin.

Olete kord vahetanud professoriameti poliitiku oma vastu …

Mitmed mu sõbrad ütlesid toona, et mis sa sinna poliitikasse lähed, sinna minnakse ainult omakasu pärast. Ma ütlesin: ma lähengi omakasu pärast. See, et Eesti teadus ja kõrgharidus paremini edeneks, ongi minu omakasu. Ma tahan, et Eesti kõrghariduses oleksid asjad paremini, kui nad on.

Kas nüüd kandideerite rektoriametisse ka omakasu pärast?

Jah, selles mõttes küll. Ma olen selle ülikooliga elanud sünnihetkest saati. Mu isa oli õppejõud ja kui tema ajas tähtsaid tööjutte, käisin mina seal anatoomiakateedri prepareerimissaalis ja vaatasin looduse saavutusi, inimkehasid ja muid asju.

Ma olen kogu elu töötanud ülikoolis, ka professori, dekaani ja prorektorina, ning terve selle aja olen püüdnud teha nii, et inimestel oleks lihtsam teadustööga tegeleda, üliõpilastel oleksid paremad teadmised, mida nad siit kaasa võtavad. Ja see ongi minu huvi. Selles mõttes kandideerin rektoriametisse tõesti omakasu eesmärgil.

Miks te eelmistel rektorivalimistel ei kandideerinud?

See oli aeg, kus ma olin lubanud, et töötan aasta Newcastle’i ülikoolis ning otsime koos lahendusi teatud teaduslikule probleemile. Ning kui Jaak Aaviksoo poole aasta pealt ütles, et ta läheb nüüd poliitikasse, ei olnud mul kuidagi võimalik sealt poole aasta pealt ära tulla.

Mul on üksainus naine ka – jaanipäeval saab 35 aastat abielus oldud. Ma ei vaheta poole peal hobuseid.

Milline teadussaavutus võiks 50 aasta pärast entsüklopeedias teie nime kõrval seista?

Teadlastel on alati kõige tähtsam see, mis parasjagu käsil on. Sealt võiks ideaalis olla lugeda, et see mees oli üks esimesi, kes näitas seoseid inimese varajase arengu ja kasvaja tekkeprotsesside vahel. Need teadmised aitasid meid edasi uute vähiravi viiside leidmisel.

Millised raamatud on teie öökapil?

Sain just läbi Umberto Eco «Roosi nime», mida olin ka varem lugenud. Selle kohta öeldakse, et iga kord loed nagu uut raamatut. Ja nüüd ma lugesin selle uuesti läbi. Tõesti on nii, nagu poleks varem lugenud.

Praegu on pooleli Karl Popperi «Avatud ühiskond ja selle vaenlased». Ja siis Ljudmila Ulitskaja «Imago». Midagi on mul seal öökapil veel … Aa jah, apteeker Melchiori lood.

Te kuulute Kaitseliidu akadeemilisse malevkonda.

Kaitseliidu liige olen ma väga selgel põhjusel. Me olime Peeter Tulviste rektoraadis, aasta oli 1996 ja Kaitseliidu maine oli äärmiselt negatiivne. Lehes olid tihti kirjutised stiilis: purjus kaitseliitlane vehkis relvaga, lasi kellelegi jalga. Ja Tulviste ütles, et teeme asja õigeks, asutame akadeemilise malevkonna. Astume in corpore liikmeks, näitame noortele tudengipoistele head eeskuju.

Ja täpselt nii juhtuski. Rektoraadist olid esimesed liikmed ja üliõpilasi hakkas üha juurde tulema. Alguses käisime õppustel, roomasime maanteekraavis laigulistes ülikondades, lasksime püssi – väga huvitav tegevus. Malevkond muudkui kasvas ja kasvas ja praeguseks on see täpselt selline, nagu me aastal 1996 tahtsime.  

Kes oleks need kolm inimest, kellega te luurele läheksite?

Minu abikaasa, absoluutselt kindlasti esimene. Mul on kunagine õpilane ja väga hea kolleeg, vähiuuringute tehnoloogia arenduskeskuse juhataja Riin Ehin. Kolmanda koha peale on palju pretendente. Mul on terve hulk sõpru meeskoori ajast. Teeks nii, et kolmandat kohta välja ei annaks.

Nii et lähete kahe naisega luurele?

Ei. Võtaks ikka kolmanda ka kaasa. Ühe meeskoori meestest, aga ma ei ütle, kelle. Muidu mõni loeb nime ajalehest ja küsib: «Aga mina?!»  

Kui üks luurekaaslastest peaks rääkima ühe teid iseloomustava loo, mis see oleks?

Kui Riin Ehin räägiks minust, siis ilmselt vähiuuringutest ta ei räägiks. Võib-olla Riin räägiks midagi merest.

Kuidas selle õpiku abil purjetama õppimise lugu oli?

Me olime abikaasaga mõlemad üle 40 aasta vanad, lapsed olid juba kõik iseseisvad.

Mõtlesime siis, et hakkame nüüd tegelema millegagi, mida oleme lapsest saati teha tahtnud. Siiri ostis koera, mina purjeka – maksid mõlemad sama palju.

Naine kinkis mulle kahe Ameerika purjetamisprofi kirjutatud raamatu «Purjetamine võhikutele».

Läksin hommikul keset Pangodi järve, käisin ümber, tõmbasin uuesti püsti, ronisin sellele märg kui rott peale. Õhtul läksin koju ja lugesin, mis vigu tegin. Ja kui enam-vähem kõik vead olin ära teinud, oli enam-vähem selge ka.

Kuidas naisega laste kasvatamine oli jaotatud?

Väga naise kahjuks. Kui meil oli juba kolm last, läksin British Councili stipendiumiga Inglismaale. Kõige väiksem laps oli kahekuune ja ma läksin aastaks ära. Mu naine sai kõigega hakkama.

Mäletan, et kui suuremad lapsed olid suuremaks saanud ja väiksem poiss oli veel väike, mõtlesin, et kui ma kohe temaga ei tegele, ei saagi ma teada, kuidas lapsed kasvavad. Elus oli natuke rahulikum periood ka, olin juba professor. Ja võtsin aja, et lapsega tegeleda.

Kas vastab tõele jutt, et kui ühel teie lapsel kippusid õpingud venima, ütlesite talle, et kas sina oledki nüüd see, kes meie perekonnas ülikooli lõpetamisega hakkama ei saa?

See päris nii ei olnud. Ütlesin, et kui sa nüüd ülikooli ära ei lõpeta, tulevad järgmised põlved, kes ei ole poole aja pealt tööle saanud, nad lihtsalt tulevad oma magistrikraadiga ja pühivad su sealt koha pealt minema. Meil oli veel mingi diil, et kui sina selle ajaga ära lõpetad, siis mina toetan sinu elamist. Ja tulemus oli vastastikuselt meeldiv.

Elate Ihastes, aga professorite linnajagu on ju hoopis Tähtvere. Mil määral on teile positsiooniga kaasas käivad staatusemärgid olulised?

Oot, oot! Meil on seal kümne boksiga ridaelamukompleks, kus elavad professor Villems, professor Maimets, professor Sedman. Seal elasid professor Remme ja professor Ustav. Nii et kus see professorite linnaosa on!?

Seletus on tegelikult selles, et kui me järeldoktorantuurist tagasi tulime, ei olnud alguses kuskil elada. Ja siis tegime noorte elamuehituse kompleksi ja ehitasime üheskoos need majad üles.

Ma ütleks, et Tartu on tervikuna professorite linnaosa ja mulle meeldib väga siin elada. Selles mõttes on see jah staatuse märk.

CV

• Sündinud 29. detsembril 1957 Tartus.

• Õppinud Tartu 2. ja 5. keskkoolis, praeguses Tamme gümnaasiumis.

• 1980. aastal lõpetas Tartu Ülikoolis bioloogia ja keemia õpetaja eriala, kaitses neli aastat hiljem Moskva ülikoolis molekulaarbioloogias kandidaadikraadi ning 1991 doktorikraadi Tartu Ülikoolis.

• Tema peamine uurimistöö on seotud inimese kasvajarakkude tekkemehhanismidega ning viimastel aastatel ka inimese tüvirakkudega ning nende osaga kasvajate tekkes ja arengus.
• 1992. aastast on TÜ loodus- ja tehnoloogiateaduskonna professor.

• On olnud geeni- ja keskkonnatehnoloogia tippkeskuse juhataja, Tartu Ülikooli bioloogia-geograafia teaduskonna dekaan, Eesti Biokeskuse teadussekretär ja Tartu Ülikooli teadus- ja arendusprorektor.

• 2003–2005 oli haridus- ja teadusminister.

• Toivo Maimetsal on abikaasa Siiriga kaks poega, Andri ja Martti, ning tütar Kaire.

Arvamus

Riin Ehin
Vähiuuringute tehnoloogia arenduskeskuse juhataja

Mõne aasta eest otsustas Toivo, et õpib purjetama. Ostis endale odava purjeka ja käsiraamatu ning läks sellega merele. Nüüd osaleb regattidel. See minu arust iseloomustab teda – ta lihtsalt otsustab, et õpib midagi ära, ja teeb selle mõtte teoks. Mis siis, et tegu on keskealise mehega.

Mälumäng:

1648. aastal nimetati ülikooli kantsleriks Johann Skytte poeg Bengt. Kuningavõimu kõrgeima esindajana oli kantsleri ülesandeks jälgida ülikooli õppetööd ja majandusolukorda. Tal oli ka vetoõigus ülikooli kahe ametkonna otsustele – milliste ametkondade?

Vastab Toivo Maimets: Ilmselt mingi professorite kogu pidi olema. Pakuks selle nõukogu. Linn ei tohtinud tudengeid karistada, selleks oli olemas pedell – aga vaevalt sellele kantsler vahele segas. Jään teise poole vastusest võlgu.