Mart Ustav ristas tomati kartuliga

Kõige tudengilikum koht Tartus on Mart Ustavile labor. Küsimusele, miks mitte näiteks Baeri kuju Toomel, vastas Ustav: «See on rohkem purjus tudengite koht. Mulle seostuvad üliõpilasajaga pigem huvitavad ja lõbusad laboris veedetud tunnid.» Foto: Sille Annuk

Kuidas on üks Siberi muldonnist pärit poiss jõudnud maailma teaduses nii kau­gele?

See oli sundolukord – keegi ei küsinud, kas me tahtsime sinna minna.

Aga ma arvan ikka, et kogu eesti rahva on tegelikult ära päästnud naised, sest mehed said ikka surma ja jõid end surnuks nagu praegugi. Nendega juhtus rohkem õnnetusi. Nii ei jäänudki muud üle kui naistel lapsed üles kasvatada. Võib öelda, et mehe roll piirduski sageli haploidse genoomi annetusega ja pärast seda said naised kogu ülejäänud värgiga hakkama.

Kui ma oleks pidanud Siberisse jääma, siis mis haridust ma seal oleksin saanud. Aga kui 1956. aastal tagasi tulime, sain just seitsmeseks ja läksin esimesse klassi. Sealt läks nagu raudteerööbast pidi. Sattusin praegusesse Tamme gümnaasiumisse. Sealt sirgus Eesti ajaloos üks väga omapärane klass. Meil on viis akadeemikut, viis professorit.

Keskkoolis ei olnud meie klass võib-olla kõige usinam õppija, kuid kindlasti oli vaja kõiksugu asju teha. Oli see siis näidend, vaidlus ajalooõpetajaga, vaidlus füüsikaõpetajaga, olümpiaadidel osalemine, mälumäng – igal pool lõid inimesed kaasa. Õppimine sageli ei olnudki kõige tähtsam. Aga hinded saime kõik kätte.

Koolipoisi hindeid olete saanud?

Loomulikult olen. Mind õppimine sügavalt ei huvitanud. Ma parem lugesin raamatut või tegin sporti, kui kirjutasin koolitükki.

Ometi ei takistanud see teil üht huvitavat taime kokku panemast.

Oh, siis ma olin päris jumbu veel. Noorte naturalistide jaamas õppisime taimede ladinakeelseid nimesid ja tegime taimkatseid. Arvati, et las lapsed proovivad pookida kartulit tomatiga. Mina nii tegingi ja juhtus, et taimeke pookus hästi ning hakkaski kasvama. Peal olid tomatid ja all kartulid.

Pärast oli nendest taimedest botaanikaaias näitus. See oli esimest korda, kui mu vanaema mind kiitis – ma sain enamasti ikka rohkem pragada. Aga esimest korda, kui ta seda taime seal nägi, ütles, et poiss, sust saab isegi asja vist.  

Te tulite 1992. aastal USA ühest maailma tipplaborist taasiseseisvunud vaesesse Eestisse. Kas te ei kartnud riskida siia tulles?

Ma olin 1982. aastast kuni 1985ndani vaheaegadega Rootsis. Ma oleksin võinud ka ära hüpata, aga pere, lapsed ja elu oli siin. Ärahüppamine ei tulnud kõne allagi, sest kui ma oleksin sellise sammu astunud, poleks siit laborist küll ükski inimene mitte kunagi saanud kuhugi minna. See oleks olnud vastutustundetu.

Ja miks ma oleksin pidanud ära hüppama – see siin oli ju mu kodu. Siin olin ma kasvatuse ja väga hea hariduse saanud.

1989ndal, kui piirid läksid lahti, sain ma minna Ameerika Ühendriikidesse. Seal olin kolm aastat, töötasin ühes maailma tipplaboris, Cold Spring Harbor Laboratorys, mille juht oli DNA kaksikstruktuuri avastaja James Watson.

Ene ja meie lapsed olid kõik seal, käisid Ameerika koolis. 1992. aastal oli meil selge, et Eesti on iseseisev ning seejärel kutsuti mind siia tagasi. Kandideerisin professorikohale, mind valiti ja 1992 olin ma tagasi ning sai nullist alustatud.

Muidugi, kui oleks juhtunud, et putš oleks olnud edukas, siis me poleks tagasi tulnud. Aga me teame, et seda ei juhtunud, ning jumal tänatud – nüüd me oleme siin.

Olete mingil hetkel kahetsenud ka tagasi tulemist?

Me olime ära harjunud Ameerika kliimaga, tulime tagasi augusti lõpus ning septembris hakkas peale see aasta lõpp – oktoober, november, detsember. Tööd ei olnud peaaegu võimalik teha. Raha oli väga vähe, reaktiive polnud võimalik osta. Polnud isegi süsteeme, kuidas osta. Kõik oli jube kallis. Pean ütlema, et umbes novembri lõpus oli küll selline ahastus – mida ma siin teen?!

Aga mäletan, et oli üks kena pühapäevane päev, päike säras, lumi oli valge ja ma kuulsin esimest korda, kuidas tihane pärast päikesetõusu laulma hakkas. Ja mõtlesin, et ei olegi nii hull, päris kena on siin. Ja siis hakkas minema. Üksteise järel tulid grandid. Ma ei saa öelda, et mul poleks olnud võimalik ennast Eestis teostada.

Teil on neli last – olete pidanud mingil hetkel tegema valiku pere või teaduse vahel?

Pere, teatavasti, koosneb emast, isast ja lastest. Ja kui keegi nendest annab järele, siis sellist asja võimalik teha ei ole. Aga mul on elus vedanud, et olen kokku saanud sellise naisega, kes on vajaduse korral võtnud kogu vastutuse ja kohustuse oma õlule.

Lapsed käisid muusikakoolis – kes õppis viiulit, kes flööti, kellel on koorlilaul, kellel solfedžo. Ene oli see, kes seda paraadi kamandas. Meil polnud võimalust seda ka mitte teha, sest mu ema oli muusikaõpetaja ja temale ei olnud aktsepteeritav, et tema lapselapsed ei mängi mingit pilli.

Oletame, et saate rektoriks, kas teaduse tegemisest loobuda kahju pole?

Aga miks ma peaksin teaduse tegemisest loobuma? Tahetakse öelda, et rektoritöö on kole raske, et sa pead kogu jõuga seal olema ja mitte midagi tegema. Kes on rektor? See on inimene, kes on professorite hulgast valitud esindama seda kogukonda, juhtima ja olema liider. See aga ei tähenda, et peaks muutuma mingiks muumiaks rektori kabinetis, iidoliks, kes raha kaelas triviaalsusi räägib.

Jah, sul on kohustus seda tööd teha, aga nii nagu ma plaanin jääda abikaasaks oma naisele, isaks oma lastele ja vanaisaks oma lastelastele, tahan ma jääda ka teadlaseks. Ma ei kavatse ära unustada neid doktorante, kes mul on. Ei kavatse oma kolleegidele selga pöörata ja teadusest mitte rääkida.

Pojale andsite enda nime?

Jah, miks ka mitte. Muidugi tekitab see praegu tohutult segadust. Kuivõrd me mõlemad töötame ülikoolis, siis tema nime peab kuidagi eristama. Juhtub nii, et kui makstakse puhkuseraha, siis raamatupidamises kantakse see temale üle. Ja rektoriks kandideerimise paberid saadeti kantseleist samuti temale.

Teie poja magistritööl on nii autori kui juhendaja koha peal sama nimi. Millise juhendajana te end näete?

Ma kindlasti ei ole seda linnuisa tüüpi, kes närib toidu peeneks ja annab siis linnupojakesele süüa. Ennekõike peavad nad ise leidma oma lahendused. Mina olen kolleeg, kritiseerin, toetan, kui vaja.

Ega ma eriti pead ei paita. Olen irooniline. Pigem rõhutan tehtud vigu, kui kiidan väikesi edusamme. Ma tean, et inimesed ei ole eriti õnnelikud, kui kuulevad kriitikat, aga teisalt viib see asja edasi.

Kas te olete pigem selline ülemus, kes korraldab alluvatele peo ja jääb ise koju, või see, kes kutsub alluvad endaga koos pidutsema?

Töö on töö ja kohustus on kohustus – need peavad olema tehtud. Aga inimlikult tasemelt ei ole mul mingit probleemi istuda koos oma doktorandiga saunalaval ja higistada ning koos vette minna. Selles mõttes ma arvan küll, et me ikka peaks pidu koos.

Kolleegid ja juhendatavad meenutasid teie koduaiatraditsiooni, õunapuude õitsemise pidu. Kust selline tava alguse sai?

See sai alguse 1980. aastatel.  Me elame Jaama tänaval ja meil on aed, mis on täis õunapuid. Pidusid sai ikka peetud maikuu keskel või lõpus, kui terve aed oli valgetes õites ja lõhnas. Tehti lõket, küpsetati, söödi-joodi.  

See sai alguse, kui me olime veel labori mõttes pisikesed. Nüüd, kui me oleme läinud juba nii suureks, et meil on biokeskus, geenivaramu, TÜMRI, TÜTI, kus on kokku pea 500 inimest, siis ei mahu enam hästi ära.

Kui ma ütlen «suured pidulikud õhtusöögid», siis kuidas need teiega seostuvad?

Mulle meeldib kokata. Igasugust liiki, eriti viimasel ajal.

Mis on viimase aja lemmik?

Ossobuco risotto mila­ne­se’ga. See on selline lihtne itaalia talupoja toit. Iga kirjaoskaja inimene peaks oskama seda teha. Ja risotto milanese on ainus risoto, mille kõrvale sobib selline liharoog.

Tudengipõlves õlut ikka võtsite mõnikord?

Loomulikult. Pidusid sai ikka peetud, korralikult.

Aga kui praegu peaks tudengitega võtma volbriööl kannu õlut …

Mis siis sellest on?

Ei olegi midagi. Mis marki õlu oleks?

Mulle meeldib küll tume õlu. Aga nagu mu tädipoeg ütleb, siis selles lambis põleb iga õli – kui ta ikka joodav on, siis läheb alla küll. Tumedatest õlledest joon Guinessi hea meelega. Aga kui lähed õlleriigis, näiteks Belgias, pubisse, seal on sada sorti ja kõik on Belgia omad. Vot siis näed, mida on sellest ühestainsast õllest tema paljususes välja võtta. Mulle Belgia õlled meeldivad.

Kas jumal on olemas?

Ma ei tea. Ma olen muide ateist ja ei usu neid juudi muinasjutte.

Mis on teie elu moto?

Mulle meeldib väga General Motorsi lause «Lead, follow or get out of the way» («Juhi, järgne või kao tee pealt eest»).

Milline peaks olema rektori auto?

Ma ei tea. Peaasi, et sõidab. Tean, millega Alar Karis sõidab, ja vaevalt seda maha hakatakse müüma. Vaevalt nüüd rektorile hakatakse Ladat muretsema, kuigi oleks ju vahva, kui rektor sõidaks ringi Ladaga, mille peale on kirjutatud Tartu Ülikool.

Eks staatus mingil moel sunnib – pead käima ülikonna ja lipsuga, tossude ja teksadega ei saa rektoraati minna. Aga et staatus peaks karjuvalt välja paistma – ma ei usu, et see rektori puhul nii oluline on.

Kui peaks praegu tegema karjääris kannapöörde, siis kuhu suunda pööre oleks?

Lõunasse. Meil on elamine Prantsusmaal. Ja ausalt öeldes, mida vanemaks ma saan, seda enam igatsen päikesepaistet ja sinist merd ilusa vaatega. Mingi aja veedame seal. Kindlasti pole Vahemere ärakõrbenud suvi võrreldav siinse juuni-juuli-augustiga. Ja pole midagi jõledamat kui oktoober, november, detsember ilma lumeta. See on masendust tekitav.

CV
• Sündinud 16. juulil 1949 Venemaal Omski oblastis.
• Õppinud Tartu 5. keskkoolis, praeguses Tamme gümnaasiumis.
• Õppinud keemiat ning kaitsnud 1979. aastal doktoriväitekirja molekulaarbioloogias.
• 1982–1985 stažeeris (järeldoktorantuur) Uppsala ülikooli meditsiinilise geneetika instituudis ning oli 1989–1992 külalisteadlane Cold Spring Harbor Laboratorys.
• 1992. aastast TÜ bioloogia-geograafiateaduskonna molekulaar- ja rakubioloogia instituudi (TÜMRI) mikrobioloogia ja viroloogia õppetooli juhataja, korraline professor.
• 2001. aastast Eesti TA akadeemik.
• Kolm tütart, Kadrin, Anu ja Eeva-Liina, poeg Mart ning viis lapselast.