Jüri Saar: ratturid, valvel! Vargad, vabalt!

Jüri Saar Foto: Pm

Maaleht andis läinud neljapäeval pika ülevaate sellest, kuidas vargad tühjendavad vaat et pidurdamatult maakodusid. Konstaableid on maal vähe, selleks ajaks, kui vargust märgatakse ja politseiametnik kohale jõuab, on jäljed ammu jahtunud. Krimiülevaadetest nähtub, et varastatakse kõike ja kahjud ulatuvad eurodes mõõtes tuhandetesse.

Politseiuurimine varaste tabamiseni pigem ei vii. Kui pererahvas ise varastel õue peal natist kinni saab, ei ole asi parem – tegu liigitub varguse katseks ja härrased vargad, head teed teil minna!

Tartu Ekspress aga üllitas läinud neljapäeval hoogsa ülevaate, kuidas tublid noorsoopolitseinikud käisid Tartus raeplatsil jalgrattureid ... no kottimas – vabandust vulgaarse sõnakasutuse pärast. Nad said teada, et pooltel kontrollitud jalgratastel ei olnud signaalkella. Ja et valget helkurit polnud ees 24 jalgrattal kontrollitud kuuekümne neljast.

Lugu sisaldas teavet, et rattaluba oli vaid veerandil kõigist kontrollitud 10–16-aastastest. Ning tsitaat: «Kurb on ka see, et vanemad saadavad 7-8-aastaseid lapsi üksinda jalgrattaga kooli, kuigi neil puudub selleks igasugune õigus.» Alla kümneaastased võiksid sõita vaid õuealal ja vanema silme all.

Lugu lõppes rõõmsa teatega, et kipaka ratta eest on trahv kuni 40 eurot.

No tõepoolest, ratturid on ju ikka kergem saak kui maal vara virutavad vargad. Ja kui riik on nii õhukeseks lihvitud, siis tuleks see «riik» vaatamiseks välja panna seal, kus liigub rohkem rahvast. Seega linna peaväljakul.
Signaalkellata jalgratas ei vasta muidugi seaduse nõuetele. Ka kõik muud loetletud puudused tulenevad seadusest.

Seadus on täitmiseks, kuigi jalgratta signaalkella väärtus igapäevaliikluses on pisut kahtlane. Esiteks ei ole enamik jalgrattureid tummad. Teiseks, julgen oma kogemusest väita, on jalgrattakella näppimisest targem hoiduda, sest tagajärjeks võib olla kaasliiklejate-jalakäijate väga ettevaatamatu kekslemine ja keerutamine. Parem võtta hoog maha ja takistusest mööduda.

Selgelt eristatud ratturi ja jalakäija poolega kergliiklusteed on pigem haruldased ja veel haruldasem on see, et jalakäija suudab tee jaotamist tähtsaks pidada. Kuid see selleks.

Jõgeval oli äsja juhtum, kus politsei võttis õnneks ja koostas pidulikult protokolli jalgrattaga sõitnud pensionärist naisterahvale, kes hoidis juhtrauda vaid ühe käega, sest teisega pidas paigal kapuutsi. Trahvi ta ei saanud, sest varasemaid karistusi tal polnud, kuigi võinuks saada, sest seadus ütleb, et juhtrauda tuleb hoida kahe käega, välja arvatud märguande andmise ajal. Ah et mis siis üldse rääkida?

Aga seadus ütleb ka – see on muidugi tugevalt lihtsustatud –, et varga koht on vangis ja politsei asi on varas kinni püüda.

Kumb mõjutab turvatunnet rohkem, kas jalgrattakella puudumine või tühjaks varastatud kodu?

Ja ärge tulge nüüd ütlema, et need on täiesti erineva kaaluga asjad ja et vargaid püüab hoopis üks teine politseiüksus.

Natuke on isegi kahju, kui ratturite kostümeerimist neoonkollase helkurvestiga kohustuslikuks ei tehta. Mõelda, milline tööpõld!