Pereema jagab end kahe kodu vahel

Elva väikelastekodu juhataja Kai Räisa tegi viimati liivakooke läinud suvel. Nüüd käib lastekodus kauaoodatud peremajade ehitamine ja ehituslainel Kai Räisa veab parema meelega liiva, tema hoole all oleva suure kodu üks väike poisipõnn ajab samal ajal liivakasti veerel oma asju.

FOTO: Margus Ansu

Liivakoogid on väga maits­­vad, kui tooraine on hea, naerab Elva väikelastekodu juhataja Kai Räisa liivakastis vilunult askeldades. Ta võib seda vabalt teha, sest väikse ja suure pere emal on puhkus, mille ajal ta tahab ka lihtsalt pargis istuda ja jäätist süüa.

Puhkuse ajal ei kõlba inimest tööjuttudega pommitada, räägime muust. Kas asenduskodus, vana nimega lastekodus, emadepäeva tähistati?

Emadepäev oli meil ikka õhus, kõik lapsed ju ootavad ema. Meie lapsed käivad koolis ja lasteaias, seal joonistatakse emadepäeva kaarte. Seekord tõi emadepäeval kuller siia lillekimbud. Meie töötajad on ju nagu emad, neil on vaja lapsi lohutada, aidata ja kiita.

Umbes kolmandik emadest käib siin oma last või lapsi vaatamas. Need käigud pole tihedad, mõni käib vaid kord aastas. Ootavad aga kõik lapsed.

Kreekas annavad rahapuudusse sattunud emad lapsi ära. Kas meil on kah lastekodudes praegu rohkem lapsi kui varem?

Meil on lapsi vähemaks jäänud, praegu on siin 39 tüdruku ja poisi kodu. Tänavu on meilt ära läinud ehk uue kodu leidnud kolm last. Minu kindel seisukoht ongi, et laps ei peaks siin suureks kasvama.

Sellist laste äraandmist nagu Kreekas pole ma kogenud. Ehk olekski parem, kui kitsikusse sattunud pere saaks enne asjade hulluks minekut lapse ajutiselt lastekodusse tuua. Meil saab lapse lastekodusse aga alles kohtu kaudu, kui teda on pekstud, näljutatud, kui tema elu on sattunud ohtu.

Ikka läksime töö peale, vahetame teemat. Elate maal, kas kartul on pandud?

Ei ole, abikaasa vanemad peavad talu ning nad aitavad meil munade ja kartulitega toime tulla. Panustame munade ja kartuli saamisse oma tööjõudu, mehe tööjõudu panustame muidugi palju rohkem kui minu oma.

Meil on kodus kasvuhoone, sinna istutasin kurgi ja tomati ära. Mõtlesin küll, et on veel vara, aga mis tehtud, see tehtud.

Kui õnnestub natuke vaba aega võtta, kas lebate siis võrkkiiges?

Mõne korra olen võrkkiiges lebanud, aga see pole mugav koht. Pigem panen teki maha ja pikutan seal, siis on ikka kindel pind all.

Vabal ajal loen ja teen käsitööd, koon ja heegeldan. Hiljuti õppisin pärlitest sõrmuseid tegema. Mulle meeldib väga tantsida, aga laulda ei soovita mul keegi.

Mida loete?

Ma päris valimatult ei loe, on ikka lemmikud, need otsin aeg-ajalt välja, kui on tarvis turgutust või lohutust.

Astrid Lindgren lohutab ja turgutab mind alati ning annab ka inspiratsiooni.

Kui tahan midagi muhedat, siis võtan Gerald Durrelli, näiteks «Loomaaed pagasis» või «Minu pere ja muud loomad». Nendega on alati palju itsitamist ja äratundmisrõõmu. Mu noorem poeg on veidi Durrelli ühe poisi moodi, ka Kaarel tassib igasuguseid elukaid koju.

Ükskord tulin reisilt, tahtsin vanni minna, aga jooksin karjudes vannitoast välja, sest vannis ujus haug. Kaarel oli ta Emajõest püüdnud ja hoidis teda vannis elus, et ma ikka näeksin, kui suure kala ta oli püüdnud. See oli tõesti väga suur haug, ma ei julgenud temaga vanni minna.
Teinekord jälle avastasin koridorist ämbri, kust hüppas välja rodu kärnkonni.

Aga hea ajaviide krimkad?

Krimkasid loen kah, need on põnevad ja haaravad, viivad mõtted töö juurest minema.
Tööl tuleb ikka raskeid aegu ette, mõnikord võtab mure une ära. Muretsen, kuidas uus laps kohaneb ja siis, kui meie mõnel lapsel on koolis raskused. Kõige raskem on lastekodus siis, kui keegi lastest leiab endale kodu. Siis küsivad jääjad, miks just tema ja mitte mina.

Läinud pühapäeval jooksite Tartu jooksumaratonil kümme kilomeetrit. Mis aeg oli?

Ei olnud hea aeg, tund ja kuus minutit. Hea aeg oleks alla tunni. Olen sportinud lapsest saadik, tegin kümme aastat kergejõustikku. Ma polnud suur sportlane, aga mulle meeldis sportida. Nüüd teen kepikõndi, sõidan rattaga, jooksen.

Kas hommik algab jooksuga?

Ei! Mitmendat suve jalutan küll hommikuti kodu lähedale metsajärve äärde ja käin ujumas.

Mulle meeldib ujuda, kui õhk on külmem kui vesi. Sel aastal pole ma ujuma hakanud, sest lähen reisile, ei tahtnud enne seda haigeks jääda. Ujumine äratab mind üles ja pärast ujumist tuleb alati hea päev.

Kuhu reisite?

Mul on puhkus, läheme sõbrannadega nädalaks Lõuna-Inglismaale. Ütlesin sõbrannadele, et ma ei taha reisil midagi teha, tahan vaid pargis istuda ja jäätist süüa, ning seda ma kavatsengi teha.

Korraldan igal aastal ühe reisi kas perega või üksi, et saaks oma mõtteid mõelda. Suurem osa ilmast on mul läbi käimata, ma pole sattunud Aasiasse ega Ameerikasse. Tahaksin väga minna tundrasse matkale, ka ehe Island oleks väga põnev.

Igal suvel sõidame perega Lõuna-Eestisse, seda retke ootab kogu pere. Käime Piusal, Haanjas, Rõuges, Taevaskojas. Need kohad lasevad olla veidi vabad ja sõltumatud.

Mis teid nutma ajab?

Olen üsna vesiste silmadega küll. Kõige rohkem nutan viha pärast – kui ma ei saa muuta asja, mis tuleks ära muuta. Ilusad asjad panevad mind samuti nutma. Mind liigutavad lapsed, emad-lapsed, mõned filmid, head saated. Kui näen sügavat hoolimist, tuleb pisar silma.

Millest unistate?

Ma armastan väga oma tööd, natuke on mul siin veel teha, et parem saaks, aga pensionini ma siia ilmselt ei jää.

Unistan, et hakkan ühel päeval tegema midagi, mis mulle väga meeldib. Tahan raamatuid kirjutada. Mõtlesin, et alustan lasteraamatuga.

Käin väiksema pojaga kalal, istun kaldal ja loen või koon, kord sain poisi spinninguga ka särje sabapidi kätte. Meil on neil retkedel uskumatuid asju juhtunud, ega koduski värvikatest lugudest puudust ole. Aga hiljuti sündis mu peas peategelane ja iseenesest hakkas jooksma ka tema lugu.

Nii tegingi algust suurte juturaamatuga.

Ma ei tea, kas tuleb õnnelik või õnnetu lõpp, sest lõppu ju veel pole. Ja mis on õnn?

Jah, mis on õnn?

Hingerahu. Hing on rahul siis, kui teed õiget asja nii tööl kui kodus, kui sul pole üleliigset pinget ja stressi. Õnn on see, kui tahad hommikul tööle minna. Olen õnnelik tavaline pereema, kes tahab igal hommikul tööle ja igal õhtul koju minna.

Mu hing pole veel päris rahul, on mõni tegemata asi, mis natuke kripeldab. Tööl ootan, et peremajad valmis saaksid.

Kodus on meil tore indiaani saun, kilega püstkoda. Kütame seal kivid tuliseks, ajame sõpradega naha kuumaks ja hüppame öösel tiiki. See on väga tore. Ühel päeval saame abikaasaga oma tare juurde ka pärissauna valmis ja siis on kah väga tore.

CV

• Sündinud 13. jaanuaril 1979 Tartus.

• Lõpetanud Lähte ühisgümnaasiumi ja Tartu Ülikooli sotsiaaltöö magistrina (2003).

• Töötanud Tallinnas Lasnamäe linnaosavalitsuses sotsiaaltöötaja ja Elva linnavalitsuses hoolekandespetsialistina, 2008. aastast Elva väikelastekodu juhataja.

• Abikaasa Risto töötab Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudis. Poeg Rasmus (10) huvitub hip­hopist ja ekstreemspordist, poeg Kaarel (8) on kirglik kalamees.

• Elab Elva külje all metsas Kasteheina talus, mille koos abikaasaga ehitas ja kuhu pere kaheksa aastat tagasi ehk kolm päeva pärast Kaarli sündi oma punase vana Fordi abil sisse kolis.

Arvamus

Risto Räisa
Abikaasa


Kohtusin Kaiga oma 13 aastat tagasi, kohtusime nii, nagu paljud noored ehk Atlantises klubiõhtul. Veetsime õhtu koos, hommikul oli meil ühine hommikusöök ja pärast seda pole me enam pikalt teineteisest lahus olnud.

Me pole loomult vastandid, kuid oleme siiski piisavalt erinevad, et hästi kokku sobida. Kai on energiline, spontaanne, elurõõmus ja otsusekindla käitumisega. Mina olen jälle tagasihoidlikum.

Argistes asjades teeb Kai nagu kõik naised spontaanseid otsuseid, näiteks poes. Aga peret ja tulevikku puudutavaid asju otsustame koos, oleme ühel meelel ning sellepärast arvan, et Kaiga võib luurele minna küll, tema peale saab kindel olla.

Muidugi tuleb Kail töö ka koju kaasa. Ta vastutab ju hulga töötajate ja laste eest ega saa sellepärast kell viis telefoni välja lülitada, mõnikord tuleb õhtul tööle tagasi minna. Mõned emotsionaalsed asjad jäävad talle hinge pärast lapse toimiku kinnipanekut.

Et meil on pojad, käib Kai kalal ja skate-pargis. Need hobid pole naiselikud, aga Kai saab kõigega hakkama.

Ta küpsetab suurepäraselt, näiteks Kai kohupiima-kirsikook on pidulaudadel väga oodatud. Ja need tema kalaroad, need on lihtsalt võrratud!

Kail on suur sõpruskond, ta käib läbi oma Lähte koolikaaslastega, kelle peredest on nüüd saanud meie sõbrad.

Tagasi üles