Juhtkiri: ohud jäävad, abi kaugeneb

Puhja komando lõpetas töö 16. mail. Foto: Margus Ansu

Nüüd on see siis tehtud. Eelmisel nädalal suleti Eestis üheksa riiklikku päästekomandot, neist kaks Tartumaal – Võnnus ja Puhjas. Lõuna-Eestis suleti veel Põlvamaal Kanepi, Jõgevamaal Palamuse ja Valgamaal Puka komando.

Sellest sammust on räägitud päris pikalt, kuid hoolimata kohalike vastuseisust töötas valitsuse järjekordne kärpekava vääramatu jõuga. Ei ole aidanud allkirjade kogumised, miitingud ega inimeste murejutud kartusest turvalisuse vähenemise pärast.

Oh ei, lausa vastupidi, päästevõimekus pidi hoopis suurenema. Nii võibki olla allesjäänud komandodes, kus jätkavad päästjatööd ka osa suletud komandode liikmeid, omaette kunsttükk on aga Võnnu või Puhja kandi rahvale selgeks teha, et nende turvalisuse tase ei lange, vaid koguni tõuseb, kui kutselise komando asemel asuvad tegevusse vabatahtlikud.

Eks kõige rohkem kardeta punast kukke, mille hävitusvõime on kiire ja tagajärg traagiline, ning vaid päästjate kiirus võib ära hoida kõige hullema, mida tuli suudab teha. Kui tuua näiteks, et kutseline meeskond peab välja sõitma minuti, vabatahtlikud kuni kümne minuti jooksul, siis esitatakse kutselistele palju rangemaid nõudeid, mis on ka loomulik.

Ent peale kiiruse peab komandol olema elupäästevõime, mis tähendab põlevasse majja sukeldumist, et päästa tulle jäänud inimes(t)e elu. Vabatahtlikud seda ei tohi, sest napi väljaõppe tõttu pole neil ei vastavaid oskusi ega ka vahendeid.

Vabatahtlikkus võib ühiskonnas leevendust pakkuda paljudele probleemidele, kuid on siiski suur vahe, kas käia ukselt uksele koputades millelegi-kellelegi toetusraha küsimas või olla valmis õnnetuspaika kihutades eluga riskima.
 
Ka ajakirjanike küsitletud päästeameti tegelased pole suutnud veenvalt selgitada, kuidas peaks paranema või vähemalt endisel tasemel püsima külade ja teiste maa-asulate inimeste turvalisus, keda päästekomandode sulgemine puudutab kõige enam. Ausalt öeldes olid need õigustuskatsed vägagi abitud, järjekordsete maaelukärbete tegelik põhjus on aga rahapuudus ehk siis võimetus päästjate tarvis raha leida, tehes ümberkorraldusi valdkondades, mis poleks nii otseselt seotud inimeste eluvõimekusega suurtest linnadest eemal.

Justkui adudes, et korda on saadetud vägagi küsitava väärtusega tegu, suutis päästeamet panna oma üritusele ehtsa absurdi mõõtu punkti, keelates suletavates komandodes lahkumisrituaalid. Nii tahtsid Puhja päästjad viimase vahetuse lõppedes sõita päästeautode sireenide saatel läbi Puhja aleviku, et kinnitada viimast korda sadadest katsumustest läbi käinud meeste kokkukuuluvust ning öelda hüvasti neile lootnud rahvale.

Naeruväärne, võiks selle keelu kohta öelda. Kuigi rumaluse üle pole põhjust naerda. Või tuleks seda pidada hoopis «ennetuseks», millele päästeamet peabki nüüd veel suuremat rõhku panema (mõistagi ka raha kulutama). Paraku ei saa õnnetusi ära keelata ja mis tahes ennetusmeetmed ei aita juba õnnetusse sattunut, temale on vaja otsest abi, päästvat sireeni – enne, kui on hilja.