Piret Bristol: keeldumine südametunnistusest

Piret Bristol. Foto: Erakogu

Olin tagaotsitav. Üks mees varjas mind oma suvilas. Ühtäkki hakkasid talle tööle tulema telefonikõned isikutelt, kes kõik uurisid mu asukohta. Mida see mees – mu sõber kirjanik – muidugi reeta ei kavatsenud.

Kümme kuud tagasi olin kaotanud töö, mu sissetulek koosnes lõuna- või õhtusöökidest tuttavate kulul; harvadest sajakroonistest, mida harvaks jäänud sõbrad mõnikord poetasid. Napp maine vara oli tuttavate juures laiali.

Mul ei olnud lootust saada kõige lihtlabasematki tööd, elada ei olnud kusagil, puudusid nii haridus kui ka kena välimus. Noored naised ei käi tavaliselt kaltsudes, aga minu riided olid juba üpris kulunud.

Tegelikult puudus mul tõsine tahtmine «tööd» leida. Otsisin 25-aastaselt oma elueesmärki. Olin otsustanud sellele pühenduda täpselt nii kaua, kuni see mul teada on. Töölkäimine ei soodustanud elu mõtte leidmist. Olin samaväärne hulkuri või kodutuga, kuigi ei oleks tänaval nädalatki vastu pidanud.

Oli aasta 1993. Lumi sadas maha juba novembri alguses. Olin mitu päeva kinnismõtteliselt mõelnud ainult ühte mõtet: kust saada kindad. Raha nende ostmiseks ei olnud. Läksin tuult läbi laskvate seintega suvilasse, otsisin välja vana riidetüki ja õmblesin endale algelised labakud. Päevavalges oli neid piinlik kätte panna, ent pimedas käisid küll. Päeval hoidsin käsi taskus.

Hulkurluse ja parasiitlike eluviiside pärast siis enam vangi ei pandud. Veel kaks aastat tagasi oleks see olnud võimalik samamoodi, nagu Eesti poisid pidid aega teenima Vene sõjaväes.

Autsaiderist luuseriks

Praegu kirjutan sellest ajast romaani «Maailm, mis on hea» viimast osa. Selles on stseen, kus peategelane filoloog uurib, mis on saanud tema kursusetööst. «Millega te tegelete?» küsib temalt juhendaja ja saab vastuseks, et mitte millegagi.

«Töötut näen ma esimest korda,» ütleb seepeale mitu raamatut avaldanud kirjandusteadlane, «kuigi uskusin ka varem, et töötud on olemas. Igatahes võite minu arvates kunagi ka filoloogina leiba teenida. Välismaal nimetatakse teiesuguseid vabakutselisteks.»

Raamatut kirjutades pole mul ühtegi ülemust ja ma ei pea kellelegi midagi tõestama, isegi mitte võimalikele lugejatele, kirjanduskriitikutele, kirjandusteadlastele ega kolleegidele. (Kuigi ma võin, kui tahan. See on osa kirjaniku vabadusest.) Kui peaksin seda tegema, siis ma järgmisel päeval enam ei kirjutaks.

Sellepärast olengi seda hakanud tegema, et saada elada maailmas, kus mul ei ole ühtegi kamandajat.

Nüüd on vabakutseline jälle muutunud kahtlaseks, lausa töötu sünonüümiks, ja sissekirjutus on taas vajalik.

Ma ei teeninud üle kümne aasta sentigi – ei teinud midagi, mille eest oleks makstud raha. Hiljem tulid laiskadele ja rikastele üliõpilastele tehtud kirjatööd. Elasin üle sajandivahetuse ja uue sajandi saabumise, kus minusuguste kohta kasutatud vana nimetus «autsaider» asendus uue sõnaga «luuser».

Minust ei oleks saanud iial kirjanikku, kui mul poleks olnud julgust loobuda kõigist töödest enne, kui mult on ridagi avaldatud.

Raamat pole elu õpik

Miks kirjutada inimeste tülidest, mitte armastusest ja õnnest? Kirjanduses peab peituma konflikt. Raamatut tehes juhindun sellest, et inimestel oleks huvitav lugeda. Pinge võiks pidevalt hõõguda nagu tuli tuha all.

Tülid, mida ma kirjeldan, ei lõpe ega lahene kunagi. Need vaid vaibuvad korraks, et siis uuesti alata. Arvatavasti tundusid ka Vahingule, kelle loominguga mu proosat on võrreldud, lõpmatuseni vinduvad suhteprobleemid huvitavad ja kirjanduslikud. Mina ei nimetaks neid tülideks. On vastuolu: mees ja naine on raamatutes kaks eri liiki, kes ei saa kunagi teineteisest aru.

Võimalik, et elus see kontseptsioon ei kehti. Mu raamatud ei ole elu õpik. Aga kirjandusse sobib see ideaalselt. Ega ma kirjuta sellepärast, et lugejale öelda, kuidas on õige elada. Või kuidas on vale elada. Kirjeldan seda, mis tundub kirjanduslik.

Elu ja kirjandus on väga erinevad. Keskkonnad on erinevad nagu vesi ja õhk. Kui oled harjunud elama vee all nagu kala, siis õhu käes sa lihtsalt sured. Kui arvad, et saad elada nii-öelda raamatumaailma elu, siis päriselus sa võib-olla hukkud. Need on eri reaalsused.

Kui elu kohta saab nii öelda. Vee all tuleb kasutada hapnikuballooni. Kellele on kirjandus õhk, kellele vesi. Individuaalne.

Ei saa öelda, et elu on deliirne. Küll aga öeldakse tihti, et mõnes raamatus kirjeldatud elu on «deliirne». Minu arvates on selline hinnang vale. Kirjandust on siiski parem hinnata kunstilise õnnestumise või ebaõnnestumisena.

Elu on aga tavaks mõõta eetika ja moraali skaalal.

Seisab sisukorras

Kartin Väli luuletus «Usuvaenlasel» kirjeldab inimest, kes liigub mööda linna, teeb oma rutiinseid asjatoimetusi, aga miks teda just usuvaenlaseks nimetatakse, ei selgu. Usust mõne religiooni tähenduses ei räägita. See inimene on hoopis arhitekt, millegi ehitaja, projekteerija. Looja.

See on tähenduselt tugev sümbol, sama suuremahuline sõna nagu jumal. Me ei pea olema vabamüürlased, et seda sõna oluliseks pidada. Ja me ei olegi. Aga kui arhitekti nimetatakse usuvaenlaseks, on selge, et seal luuletuses ei ole tegelane juhuslik arhitekt. Nagu ka muu pole tekstis juhuslik, vaid kannab tähendust.

Arhitekt on see, kes teeb maailma valmis.

Luuletusest aimub, et arhitekt on ebapopulaarne.

Sisukord tähendab korrastatust. Näeme algusest lõpuni, kuidas miski millestki koosneb. See on tõene. Kui inimene seisab oma sisukorda, tähendab see, et ta jääb endale kindlaks. Keeldub ametlikust südametunnistusest.

Vahel luuletajad võivad selliseid nägemusi kirja panna: kuidas olla inimene, nagu dikteerib sulle sinu enda mõistus, au ja südametunnistus, ja häda sellele, kes tahab arvata, et inimesed ise enda eest otsustada ei oska.

Mina küll ei pese mahlapakki ega pressi kokku. Ma viskan selle täpselt nii, nagu see on, prügikasti. Sest mina ei tekita mitte kuidagi prügi, aga mulle tehakse ajupesu ja mind nimetatakse prügitekitajaks. Pean elama lakkamatutes süümepiinades, olles süüdi kõiges siin päikese all.

Kas ei saaks vastutust kuidagi jagada? Mulle ei meeldi, kui mind pannakse sujuvalt vastutama asjade eest, mille tekkes pole ma kunagi osaline olnud.

Minule on see olnud kindlaks jäämise vormel. Tõeline afirmatsioon.

Nüüd ka luuletus ise autori lahkel loal.

usuvaenlasel pea valutab aga ta tahab
tal pole ühtegi relva käib paljaste kätega
käib mööda tänavaid ja läheb trepist üles
vaata see ongi vaenlane
soputab patja ja heidab magama
unes loeb ajalehed läbi ja saab teada
tema nimekaardil on ametiks arhitekt
ainsa pika sammuga astub ta jääkarude sekka
ja jätab meelde nende mustad ninad
selge see et jääkarud on valged nagu lumi
igas kolmandas vastutulijas kohtab ta pimedat last
ta seisab oma sisukorda
keeldudes järjekordselt südametunnistusest
mida tuleb nii kaua oodata
me võiksime vanduda et osa temast on surnud
kui me poleks muudkui pidanud nii palju tõotama
see suur ei tema otsaees on juba mõeldudki välja
koguni sääskedel on teda valus vaadata