Võeh, küll ma olin eile kole! Kinnitasin korraga enda külge kaks jubedat eset, helkurvesti ja kiivri, kui hommikul rattaga tööle sõitsin. Küllap see talumatu ebaesteetilisus sundiski soolikasillal minu taga pedaalinud Tartu linnaametnikku lõikama diagonaalis vasakule üle kolme autoraja ja kolme pidevjoone. Ei pidanud koos minuga punase fooritule taga passima ja ootama, kuni süda vaatepildist pahaks läheb.
Tühja sest liiklusseadusest, ohutusest ja eeskujust. Mõtlesin, et huvitav, kas ta sõidab niimoodi ka siis, kui tema rattatoolis, mis tol hetkel oli tühi, istub laps.
Teisipäevases Eesti Päevalehes pealkirja all «Neoonvest on kole» leidis Maris Meiessaar, et maanteeameti idee muuta helkurvest rattureile kohustuslikuks ei taotle tegelikult turvalisuse kasvu, vaid tahab märgistada ratturid neoonveidrikeks, kes hirmust sattuda avaliku mõnitamise alla viskavad ratta igaveseks kuurinurka tolmuma.
Mina olen veendunud veidrik teist aastat. Saan aru küll, et paljudele ongi rattasõit ekshibitsionistlik akt, mitte esmajoones soov jõuda punktist A punkti B, kerge treening ja väike panus keskkonnahoidu tasuta kaasas. Sattudes aga juba mitmendat päeva lugema arvamusavaldusi, mis on kantud eeskätt suurest murest jalgratturite hea väljanägemise pärast ja hoopis vähem nende turvalisuse pärast, tundsin kohustust helkurvestiteemasse veidigi tasakaalu luua.
Kui riik peab vältimatuks oma rahvale üha uute kampaaniatega teatada, kuidas nad peavad oma elu ja tervist kaitsma, on midagi lahti selle rahva enesealalhoiuinstinktiga. Maanteeameti helkurvestide idee on muidugi surnult sündinud, sest on olukordi, kus vesti nõuda on ilmne ülepingutamine. Pealegi tekitavad kampaaniad paljudes juba iseenesest tõrjerefleksi.
Minu viide huligaanliku manöövri teinud linnaametnikule iseloomustab väga hästi vähemalt kolmandikku jalgrattureist. Söandan seda väita, sest harilikel argipäevadel olen liikluses nii autojuhi kui jalakäijana.
Need ratturid näivad kujutlevat, et soov kulgeda mugavalt annab neile liikluses eriõigused. Nad põikavad sõiduteelt kõnniteele, tuiskavad mööda pahaaimamatust jalakäijast, kes ei jõua veel vihastudagi selle inimmürsu peale, sest sekundi pärast on too tagasi sõiduteel, pöörab ilma igasuguse märguandeta talle sobivas suunas ja ongi läinud.
Jalakäijate ohustamine on omaette teema. Selle kirjatüki kontekstis tahan rõhutada, et säärased sõgedikud on sageli ettearvamatud autojuhtidele, kes oma tonniste ja raskemate ruunadega kujutavad omakorda ohtu rattureile. Autojuhil on kasulik neid juba eemalt silmata, et aeglustada, hoida teeservast kaugemale, seada parem jalg valmis hüppeks pidurile.
Ega mu lugupeetud kolleegid ajakirjanduspõllul ole naeruvääristanud üksnes helkurvesti. Üks neist kirjutas, et tema garnituuriga ei sobi helkur, teine jälle, et rattakiiver muudab inimese küberkonna sarnaseks. Mõlemat inimest pean endast targemaks, aga ses asjas lühinägelikuks. Ise olen valmis meenutama kas või kübernälkjat, peaasi et hing sisse jääb.
Mindki vihastab, et teid ehitavatele omavalitsustele ja riigile, kahjuks ka osale autojuhtidest, näikse rattur olevat pahatihti marginaal või lausa paaria. Ometi on tõsiasi, et Taanit, Soomet või Saksamaad meist niipea ei saa. Ja ma ei usu, et inimesel on mitu elu.