Näitleja kavatseb oma ideaalid alles hoida

Liisa Pulk hakkab paari minuti pärast intervjuud andma. Tema selja taga on Vanemuine ja ees on vaba suvi. Foto: Sille Annuk

Liisa Pulk on vanemuislane olnud pea kaks aastat. Intervjuus räägib ta oma rollidest, ideaalteatrist ja reaalsusest, aga ka eeloleva suve veetmisest, mis kujuneb talle suhteliselt teatrivabaks.

Mida te näete oma koduaknast, kui istute hommikust sööma?

Ma tean, et aknast paistab päris palju Supilinna katuseid, aga ma olen nii väike, et ei ulatu seda akent üksi avama. Siis aitab mind mu elukaaslane.

Käisite eelmisel nädalal Vanemuise tantsija Jaan Ulsti tantsulavastuse «Kreutzwald meets Dance» esietendusel. Kuidas meeldis?

Kõige rohkem meeldis mulle see, et olid kokku pandud erinevad žanrid, mõjus värskelt. Koos tantsijate ja muusikutega oli lavastuses näitleja Maarja Mitt. Minu arust andis Maarja hääleline panus füüsilisele, tantsulisele osale tohutult palju juurde.

Mul on väga hea meel, et Vanemuine annab oma noortele võimalusi katsetada ja lavastada, teostada oma ideid ilma midagi ette kirjutamata. Katsetusi võiks rohkemgi olla.

Kui sageli te käite vaatamas Vanemuise ja teiste teatrite lavastusi?

Ma püüan kõik Vanemuise uued lavastused ära vaadata. Ja nii palju kui jõuan, käin vaatamas ka teiste teatrite tükke Tallinnas, Pärnus ja mujal.

Mulle on oluline neid näha, kauem teatrites olnud inimesed vist ei jaksa nii palju vaadata ja tahavad vabal õhtul pigem kodus olla. Mul on aga veel selline elufaas, et tahan näha, mida ja kuidas teised teevad. Kui ma näen suurepäraseid näitlejaid midagi hästi mängimas, on mul sellest palju õppida.

Mille poolest erineb teie praegune töö sellest, mida te kujutasite ette koolis õppides?

Ma arvan, et kõigil noortel teatrikooli äsja lõpetanud näitlejatel on ilus visioon sellest, milline võiks olla teater ideaalis. Tihti on vist aga nii, et kui minnakse peale kooli teatrisse, avastatakse, et asjad ei käi päris nii, nagu oodatud.

Mulle tundub, et selle reaalsusega võib tähelepandamatult ära harjuda ja mõelda, et see ongi mugavaim viis, kuidas teater võiks toimida.

Aga mina lubasin endale, et ma ei unusta oma ideaale, ja ma ei olegi neid ära unustanud. Kavatsen leida elus sellise variandi, et ma saaksin teha teatrit just nii, nagu minu arvates on õige. Sellest hoolimata, et minust kauem teatris töötanud inimesed võivad mu ideaale pidada naiivseteks.

Kuidas on õige teatrit teha?

Ei ole üht ja õiget viisi. Igaühel on oma tõekspidamised. Mina unistan praegu sellest, et teater toimiks nii, et kõik inimesed, kes on ühe tüki väljatoomisega seotud – mitte ainult näitlejad, vaid kõik –, oleksid asja juures hingega. Ma arvan, et ainult niimoodi saab tekkida teatriime.

Ja selleks peabki teater olema selline organisatsioon, mis annab võimaluse niimoodi teha ja niisugused inimesed kokku viia. Võib juhtuda, et ma kümne aasta pärast ise ka naeran oma praeguste sõnade üle.

Millisel kohal asub praeguses Eesti teatris teie meelest Vanemuine?

Tuleb tunnistada, et neljažanrilisena – kui muusikal lugeda neljandaks – on Vanemuine Eestis absoluutselt unikaalne, nii et sellisena pole mõtet teda teiste teatritega võrrelda.

Iga linn võiks olla uhke teatri üle, millel on kasutada kolm maja, milles on tasemel balletitrupp, näitlejad, ooperisolistid ja -koor ning sümfooniaorkester. Sellist teist teatrit Eestis ei ole. Oluline on vaid see, et üks žanr teist hävitama ei hakkaks.

Olete Vanemuises ametis olnud peaaegu kaks aastat ja mänginud nii tõsiseid kui ka naljakaid rolle. Kummad tunduvad teile keerulisemad?

Mõlemad on ühtviisi keerulised ja ühtviisi lihtsad. Ei ole tähtis, kas mängida koomilisi või tõsiseid osi, oluline on rollid endale omaseks teha.

Komöödiates mängimise teeb mulle keeruliseks see, et tihtipeale hakkan ma siiralt, natuke rollist välja langedes naerma.

Need sindrinahad draamatrupist on aru saanud, et Liisal on vahetevahel raskusi naeru pidamisega, ja nad kasutavad seda mõnikord etenduse ajal kurjasti ära. Mul on huuled ja põsed seestpoolt katki näritud, et ma naerma ei hakkaks.

Kuidas veedate kevade ülejäänud päevad, kui teie osalusel etendused jõuavad nüüd mängukavas lõpule?

Me alustasime juba proove Ivan Gontšarovi «Oblomoviga», mida lavastab Peeter Raudsepp ja mis tuleb välja septembris. Mai ja juuni algus läheb nende proovide peale.

Mida suvel ette võtate?

Ma plaanin elukaaslasega Prantsusmaa-reisi. Olen üritanud suve teatrist vabaks jätta, mul on küll mitmed proovid, aga ma ei osale üheski suvetükis. Tahan jätta endale aja, et saaksin spontaanselt otsustades kuhugi sõita ega peaks olema tagasi homseks või ülehomseks etenduseks.

Tahaksin suve nautida, et sügisel oleks edasiminekuks midagi uut sees.

Olete pärit Pärnust. Kui palju pakub Tartu võrreldes Pärnuga suvel huvitavat ja lõõgastavat tegevust?

Tartu mulle seda väga palju ei paku. Ma armastan tohutult Tartu kevadet, aga suveks ma sõidan siit siiski ära. Võib-olla selle pärast, et ma olen mere ääres kasvanud. Meri on mulle suvel eluliselt vajalik. Emajõgi kahjuks ei asenda merd.

Noorte vanemuislaste intervjuusarjas on vastanud Raimu Han­soni küsimustele ka Maarja Mitt (2. märts) ja Maria Soomets (23. märts).

Noor kultuurikandja

• Liisa Pulk (s 12. juunil 1985 Pärnus) on vanemuislane pärast lavakunstikooli lõpetamist 2010.

• Tänavu veebruaris sai ta Tartu aasta noore kultuurikandja aunimetuse.

• Tema osalusel etendustest oli hooaja eelviimane eile («Tappa laulurästast», Nirksilm,) ja viimane on täna («Kalendritüdrukud», Elaine).