Rooste ja sammal katab purskkaevud

1978. aastast seisab Tartus Eesti ja Armeenia rahva sõpruse mälestusmärk. Foto: Sille Annuk

Tartus leidub toimivaid fontääne tunduvalt vähem kui neid, mis on vajunud unustuse hõlma.

Maarjamõisa uroloogia ja neerusiirdamise osakonna patsiendid võivad olla vägagi kindlad, et doktorid annavad neid ravides endast parima. Ja sama osakonna õed ja põetajad on nagu inglid, kes üritavad igati oma hoolealuste kannatusi leevendada.

Täpselt aasta tagasi tuli mul seal veeta kümmekond päeva. Kui järele mõelda, siis oli ainult üks asi pahasti.

Nimelt avanes palati aknast vaade Maarjamõisa haigla tagaküljel laiuvale haljasalale ja sealsele pirakale betoonist veemahutile, millel torud sees ja toruotsad taeva poole püsti. See kuivaks jäänud purskkaev tekitas kerget masendust. Oli ju vaataja parajasti patsient ja hädas isikliku fontääniga.

Aasta tagasi sugenenud eriline huvi Tartu purskavate ja kuivaks jäänud fontäänide vastu kasvas pärast tervenemist.

Purskehooaja algus

Tänavuse aprilli päikseline lõpp tõi kaasa uue purskehooaja. Kui tutipäev meelitas abituriendid tänavaile kepslema, said mõnedki end märjaks pritsida raeplatsil «Suudlevate tudengite» skulptuuri juures. See valmis kujur Mati Karmini ja arhitekt Tiit Trummali koostöös aastal 1998.

Väärikad kaks sulisejat-vulisejat on Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi ees Riia 23. Eriti tähelepanuväärseks teeb need kummagi servale kinnitatud skulptuur aastast 1931, autoriks Anton Star­kopf.

Instituudi direktor professor Toivo Maimets peab neid toredateks veesilmadeks sellest hoolimata, et nende heaks tuleb raha kulutada. Peab tegema ka lisainvesteeringuid: aeg-ajalt eemaldavad kurjad jõud purskkaevudelt kõige olulisemaid juppe.

Mai algusest saati siriseb Barclay platsi purskkaev. Seegi on väga väärikas ja kaunis vaadata nii eemalt kui ka lähedalt. Linnavalitsuse haljastuse peaspetsialisti Inga Kiudorfi andmetel on selle projekteerinud arhitekt Arnold Matteus aastal 1932.

Maarjamõisa haigla polikliiniku ukse ees aprilli lõpust saati sorisevaid niresid on parem vaadata eemalt, pingil istudes. Lähedasemal uurimisel torkab silma, et osa torusid on viltu ja betoon tugevasti murenenud.

Tartu Ülikooli raamatukogu kõrval ladistab taas vett Toru-Jüri ehk «Lot­mani portree» (2007, skulptor Mati Karmin, arhitekt Andres Lunge). Selle töökorras hoidmisega seotud kulud jagavad Tartu Ülikool ja Tartu linn.
Ja kui lisada botaanikaaia tiigist purskuv veejuga, siis siiani nimetatud ongi küllap kõik praegu Emajõelinnas avalikult tegutsevad purskkaevud.

Seda on vähevõitu. Või ehk ikka ei ole … Aga miks on neid üldse tarvis? Need lähevad ju omanikule üsna kalliks: vett tuleb pumbata ja neid korras hoida ja valvata ja … Täitsa tüütu!

«Aga miks on vaja naisi?» küsis pärimisele vastu Mati Karmin. «Neid on ju samuti tüütu pidada, nendega tuleb alati probleeme, aga ilma nendeta ei saa. Esiteks – nad on ilusad, teiseks – annavad jõudu. Ja nendega on koos elatud läbi aastatuhandete. Purskkaevud, akveduktid ja kaskaadid olid juba Rooma ajal.»

Kuivale jäänud ja murenenud

Hoolimata kõigest ilusast ja heast, mida pakuvad linnas avalikud purskkaevud ja voolava veega täiendatud skulptuursed moodustised, on nende hulgas tegutsevatest palju rohkem neid, mis on kuivaks jäänud, roostes, murenenud ja sammaldunud.

Nende seas mõjub kergelt koomilisena Vaksali pargi purskkaev, mille keskel istub graniidist karu. (Selle autorit ei osanud ütelda isegi linna kultuuriväärtuste teenistuse juhataja Romeo Metsallik.) Nimelt on seal liiv. Lastel on mõnus mängida, et toruotstest purskab veejugade asemel liiva.

Tragikoomiline on olnud Emajõe parki 1978 püstitatud eesti ja armeenia rahva sõpruse mälestusmärgi saatus. Tufist monument asub haridusministeeriumi hoone vastas üle tee.

Selle lähedale kinnitatud infotahvlil on kirjas, et armeenia kombe kohaselt on rajatud seegi «koos veelättega, kus möödujad saavad janu kustutades» monumendiga tähistatud inimesi ja sündmusi meenutada. Ainult et vett niristanud toru on mulda täis.

Nagu kalad kuival on turuhoone kalad. Neid on kaks ja nad asuvad peasissekäigu kõrval. Isegi paarikümneaastase staažiga turutöötajad ei mäleta neid oma tööaastate kestel vett nõristamas, kuid lapsepõlvest on veenired siiski mälupiltidesse jäänud.

Päris unustuse hõlmas on purskkaevuase Pepleri 32 aias Kotka Keldri sissepääsu lähedal. Kalevi tänavas tegutseva loomemajanduskeskuse aias on samuti sammaldunud ja mälestustetagusesse aega ulatuv fontään.

Viimastel aastakümnetel rajatud fontäänidest on suikunud igavesele unele ebaõnnestunud lahendusega peenikeste veejugade rida Balti kaitsekolledži esisel väljakul. See on kaetud tollipaksuste vineerplaatidega.

Iseäranis troostitult mõjub kuiv purskkaevuauk lastehaigla tagaukse ees Lunini tänavas. Kliinikumi majandusteenistuse üldmajandusosakonna juhataja Mati Zäurami teate kohaselt on see Lunini 6 hoone purskkaev tehniliselt amortiseerunud ja remonti pole ette nähtud.

Siinse ülevaate algul mainitud masendav purskkaev Puusepa 8 haiglahoone taga on Zäurami sõnul tegelikult jahutusbassein, mis likvideeritakse peagi Maarjamõisa meditsiinilinnaku teise etapi ehituse tõttu. (Mehed-vennad-patsiendid, ärge siis seni aknast välja vaadake!)

Kuivanud fontääne otsides viis mind tee korduvalt mööda hiiglaslikust betoonaugust Tähe tänavas füüsikahoone lähedal. Põhjas on vägevad torud, ülaservas on ähvardavalt turris metallpiire.

Nagu selgus, ei ole seal kunagi purskkaevu olnud. Majahaldur Toomas Kleimann teadis rääkida, et see betoonist ja terasest rajatis oli projekteeritud ühe süsteemi jahutuseks. Seda süsteemi hoonesse siiski ei tulnud. Veega oli see auk täidetud vaid üks kord – vastuvõtukomisjonile vaatamiseks 1980. aastate algul.

Suurematest tõesti purskkaevuna toiminud kohtadest tulevad ehk mõnelegi kunagisele pruutpaarile meelde tiigist välja pursanud veejoad Tiigi tänavas õnnepalee juures.

Praegugi on seal suunatud taeva poole seitse toruotsa. Kuid nagu selgus linnamajanduse osakonna asejuhataja Andres Pooli jutust, jäävad need kuivaks nii nagu mullugi. Põhjuseks on lühidalt öeldes rahanappus. Sama põhjus takistab ka varem kuivale jäänud purskkaevude käimapanekut.

Ilu ja rahu loojad

«Linnal võiks olla rohkem jõudu ja julgust,» kommenteeris skulptor Mati Karmin. «Kogu meie ühiskonnas kardetakse, et keegi hakkab süüdistama raiskamises ja priiskamises. Me kõik tõmbleme päevast päeva ja kunagi ei ole meil piisavalt raha, aga mingiks hetkeks peaksime ikkagi peatuma ja ilule või rahule keskenduma.»

Silmale ja kõrvale meeldivaid elamusi pakkuvad purskkaevud ju kuuluvadki nende asjade hulka, mis loovad ilu ja rahu.