Jüri Kõre: rahvaloendusest on õppida

Jüri Kõre.

FOTO: .


Ametlikult 31.12.2011 kuupäeva kandnud rahva ja eluruumide loendus on enamikule meist juba ajalugu. Kindlasti oskavad statistikat tundvad inimesed lugeda pärast andmete avalikkuse ette jõudmist neist välja mõnegi huvitava seiga, mida ajakirjandus hakkab mõnuga võimendama. Kuid esmane, õnnelik üllatus – oo, meid on enam-vähem nii palju, nagu jooksev arvestus lubas –, jääb ilmselt loenduse tähtsaimaks sõnumiks.

Teise maailmasõja eel oli Eestis olnud kolm rahvaloendust: 1922., 1934. ja 1940. aastal. Viimati nimetatu andmete töötlus jäi sõja jalgu ja selle tulemust pole tänini. Muuseas, ka nõukogude 1937. aasta rahvaloenduse lõpparvud avaldati alles 1990. aastatel.

Aga põhjused, miks too üritus nii pikaks venis, ei olnud välised, vaid seotud nõukogude režiimiga. Enne loendust ütles isake Stalin isiklikult välja Nõukogude Liidu eeldatava elanike arvu (180 miljonit). See arv muutus automaatselt direktiiviks.

Paraku töötas Gulagi arhipelaag (nõukogude sunnitöölaagrite võrk) täie tempoga. Ja puudu jäävate hingede hulk oli nii suur, et seda ei julgetud juurdekirjutustega korvata (loendustulemus oli 170–172 miljonit).

Rahvaloenduse juhiks olnud statistikaprofessor ja tema lähemad kaastöötajad said ajale tavapärase 25+5-aastase lähetuse Siberisse ning kaustad andmetega peideti mitmeks kümnendiks arhiivi.

Enne ja nüüd

Eesti 1922. aasta rahvaloenduse ülesanne oli selge ja lihtne. Eesmärk oli kokku lugeda ja kirjeldada värskelt loodud vabariigi rahvastik. Andmete töötlus ja analüüs oli üsna napp.

1934. aasta loenduse tulemused võtavad enda alla juba kaheksa köidet, analüüs veel neli köidet. Aga loendamisest ja analüüsist on tähtsam see, mis toimus järgnevatel aastatel.

Käima läks diskussioon rahvuse tuleviku teemal. Statistikud tegid tolle aja kohta üsnagi tõsiselt võetava rahvaarvu prognoosi viiekümneks aastaks (elanike arv 1990. aastal). See polnud näppudel tehtud arvutus pensionäride ja tööealiste proportsiooni kohta, mida praegu kolumnistid 2050. aastaks teevad. See oli tõsine majandusprognoos ja keskendus sellele, kas rahva arv ja struktuur kindlustavad majandusliku arengu või mitte.

Valitsus lõi ministritest koosneva komisjoni «rahva juurdekasvu ja ühenduses seega kodanike üldise heaolu tõstmise võimaluste selgitamiseks ja sellel alal vastavate kavade koostamiseks». Komisjoni töö tulemuseks oli omakorda 1940. aastal perekonnaga töövõtjate lisapalga seaduse vastuvõtmine (igakuise lastetoetuse kehtestamine). Naabermaades (Rootsi, Soome) võeti analoogsed seadused vastu alles 1947. aastal, Lätis, Leedus (uuesti ka Eestis) alles 1984. aastal.

Kui võrrelda praegusaega minevikuga, siis võib lõppenud loendusel leida ühisjooni nii 1922. kui ka 1934. aastaga. Esmane mure oli/on ju see, et kui palju on meid siin võrreldes 2000. aasta loendusega alles jäänud. Ja kui palju on jäädavalt või ajutiselt lahkunuid.

Nimelt on viimase kümnendi jooksul suudetud piisava täpsusega kirja panna vaid sünde ja surmasid, paraku mitte rännet. Kuigi eluruumide arvestus võiks olla / peaks olema täpsem elanike arvestusest, pole sealgi välistatud üllatused. Huvi pakub ka, kui palju on meil alaliste elaniketa, reserveeritud jms väheintensiivses kasutuses kortereid.

Saadav arv innustab kindla peale mõnd poliitikut ja parteid taotlema uuendusi kinnisvara maksustamisel.

Ega näiteid ole raske leida. Ka väga liberaalse majanduspoliitikaga riikides maksustatakse tühja eluruumi kõrgemalt võrreldes asustatuga.

Kahjulik käsitlus

Teine küsimus puudutab ikkagi meie kinnisvara- ja eluasemepoliitikat. Kinnisvaramulli lõhkemise järel Eesti turgu analüüsinud väliseksperdid tõid välja terve hulga probleeme. Ja tegid uute ootamatuste ennetamiseks oma ettepanekud. Neist vist ainult üks (kiire edasimüügi eesmärgil ostetud eluruumidega tehtavate tehingute maksustamine) on arvesse võetud. Ei enam.

Kindlasti otsitakse saadavatest arvudest tuge seletustele, miks hoolimata massiivsest rahalisest toetusest on viimasel paaril aastal sündide hulk vähenenud. Aga isegi sõltumata vastusest viimasele küsimusele kerkivad paratamatult rahvastiku-, pensionipoliitika jm kulupoliitikate teemad. Kas senine suund (senised suunad) saab jätkuda või mitte?

Neid küsimusi esitatakse ju nüüdki, aga täpsete arvude olemasolu korral kindlasti nõudlikumas toonis. Pole välistatud, et loendusega fikseeritav rahvastiku vanuseline struktuur on pisut kehvem, kui näitab jooksev arvestus. See tiivustab riikliku pensionikorralduse vaenajaid veelgi innukamalt kuulutama hoolekanderiigi lõppu, klassikaliste pensionide kadu jne.

See on sisult väär ja olemuslikult kahjulik käsitlus. Esiteks, see nähtus, mida on täpsem nimetada heaolu-, mitte hoolekanderiigiks, on nii poliitiline kui ka majanduslik.

Heaoluriik oli 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Euroopas rahvusriikide loomise ja kindlustamise teenistuses. See on ka põhjus, miks USAs, Austraalias, osaliselt ka Kanadas (mitte rahvuspõhistes riikides) on selle valdkonna korraldus Euroopa omast erinev.

Näiliselt on Euroopa Liit taandanud rahvusriigid tagaplaanile, seda esmajärjekorras rahandus- ja majanduspoliitika valdkonnas. Sotsiaalpoliitika on jäänud viimaseks, rahvusriigi tasandilt suveräänselt juhitud valdkonnaks. See tõsiasi (heaoluriik on rahvuse siduja) on oluliseks argumendiks, miks tervikuna avaliku sektori, konkreetsemalt ka pensioni, toetuste jm kärped jõuavad vanades Euroopa Liidu riikides nii visalt ellu.

Soomes ja Jaapanis

Valed on väited, et välismaal otsivad oma kohta ja uusi enda proovilepanekuid vaid noored eestlased. Küllalt palju on keskealisi, kes tulevikku vaadates muuseas mõtlevad juba oma pensionipõlve peale. Et kas tulla (nüüd) Eestisse tagasi või venitada võõrsil nii kaua, et vanaduspensioni saamiseks vajalik miinimumaeg saaks täis.

Sest Eestis öeldakse piltlikult, et loll oled, kui sotsiaalmaksu maksad. Pensioni sa niikuinii saama ei hakka! Aga selles x naaberriigis nii lühinägelikku juttu kõvasti rääkivaid poliitikuid pole, ja tegelikult pole ka igas paigas põhjust seda juttu rääkida.

Soomes on poole sajandi pärast eakaid vaid mõne protsendi võrra rohkem kui praegu maailma eakaima rahvastikuga Jaapanis. Saavad jaapanlased praegu oma vormilt riikliku, sisult turumajandusliku pensionikorralduse najal eakate ülalpidamisega hakkama, saavad tulevikus ka soomlased.

Tagasi üles