/nginx/o/2009/07/05/202417t1h9b82.jpg)
Minu üks esimesi muuseumimälestusi pärineb Kiek in de Köki tornist, mis poisikesele oli muljet avaldav ehitis: vägevad olid kahurid, raudrüüd ja maketid. Aga sealtsamast on meeles ka nurgas kuduvad muuseumimammid. Nende töö oli muu hulgas hoolitseda, et külastajad oleksid korralikud ja tasa. Ikkagi muuseum.
Muuseumimälestusi ja muuseumielamusi on aastatega kogunenud mitmelt maalt ja mandrilt. Sukavarrastega mammid on mõnel pool alles. Mõnel pool on muuseumid aga vägagi elavad ja rahvarohked. Üht sellist nägin nädalavahetusel Tallinnas, kus esimesi päevi on lahti Lennusadama muuseum.
Kolmest hiiglaslikust betoonkuplist moodustuvas angaaris on kokku saanud allveelaev Lembit, 16. sajandist pärit Maasilinna laevavrakk, jääpurjekaid ja jahte, rariteetseid ühepuupaate ja rariteetseid moodsama aja aluseid. Lae all vesilennuki koopia, meremärgid, miinid, torpeedod, kahurid ...
Kahe esimese päevaga kogunes vaatajaid üle 11 000, piletijärjekorrad püsisid kassades järjepanu. Allveelaevas Lembit ekskursiooni tegemiseks pidi järjekorras seisma tunnikese ja sabatamist oli mitmesuguste matkurite juures. Oli rahvarohke nagu laulupeol ja elamus suurepäraselt kujundatud muuseumist – no küsige tuttavatelt, kes on juba jõudnud ära käia. Või veel parem: võtke see päev ja kaege perra.
Aga mis puutub see Tartusse?
Seal angaarides ja melus kangastus, kuidas äsja valminud Eesti Rahva Muuseumi majas on koos sajad ja tuhanded säravad silmapaarid. Kuidas suured ja väikesed pärast mitut muuseumis veedetud sisukat tundi tõdevad, et kõike ei saanud vaadatud ja muuseum on üks hiiglama vahva paik, kuhu jälle tagasi tulla.
Kuid tulevase ERMi naabruses ootavad korrastamist Tartu lennuvälja kunagised lennukiangaarid, kuhu on kavandatud vanatehnikamuuseum.
Ei ole põhjust karta, et nutikalt ja haaravalt koostatud muuseum muutub hästi valvatud kudumissaaliks.
/nginx/o/2013/07/05/1876334t1h0df4.jpg)