Kirjanduse seeme langes viljakale pinnasele

Jürgen Rooste esitas oma uusi luuletusi Tartu kaubamaja aatriumis ja jagas lava disainitud rõivais modellidega. Foto: Kristjan Teedema

Eilne ilus kevadilm oli justkui loodud selleks, et Prima Vista saaks külvata kirjanduse seemet Elvas. Nagu varasematelgi kordadel, pani Tartu kirjandusfestival oma üritustele taas punkti Emajõelinnast eemal.

Rong viis kirjarahvast Elvasse, kus olid kavas kohtumised kirjaniku ja tõlkija Anti Saare, kirjandusteadlase ja kirjaniku Arne Merilai ning noorte autorite Eda Ahi ja Kaur Riismaaga.

Väikelinnaga võrreldes kogusid Tartus lugejate ja kirjanikega kohtumised tänavusel kirjandusfestivalil Prima Vista mõistagi suurema publiku. Näiteks Lutsu keskraamatukogus oli saal reedel seinast seina huvilisi täis kahel järjestikusel üritusel.

Esmalt täitsid Grigori Osteri loomingu vene- ja eestikeelsed kooliealised austajad linnaraamatukogu noorte- ja lasteosakonna nii tihedasti, et oli tarvis liikuda üheskoos kõige kõrgemale korrusele saali. Seegi sai tihedasti täis.

Tund hiljem kogunesid samasse saali kohtumisele Jevgeni Griškovetsiga eesti- ja venekeelsed lugejad. Osa neist leppis püstiseismisega.

Selline suur huvi näitab taas – meenutagem Umberto Eco hullutavat osalemist Prima Vistal 2009 – , et nimekad rajatagused kirjanikud on tartlaste ette oodatud kirjanduse seemet külvama ka järgmistel festivalidel.
Kuid ka omamaised luuletajad ja prosaistid kogusid arvestatavalt palju kuulajaid. Nii näiteks peatus mõnigi ostleja Tartu kaubamaja esimesel korrusel eskalaatorite ees, kui oma loomingut lugesid Jürgen Rooste, Kaur Riismaa ja Birk Rohelend.

Et lisada luulelugemisele silmailu, olid Prima Vista ja üritustesarja «Mood-Per­for­mance-Tants» korraldajad ühendanud oma jõu.

Luuletajate loomingule annab kütkestavamat jõudu ka muusika. Niiskest ja jahedast ilmast hoolimata tuli südalinna parki laulvaid luuletajaid kuulama n-ö täissaal publikut.

Muusikat tegid luuletajad ise, aga ka nende appi kutsutud moosekandid. Eriti huvitavate etteastete hulgas oli hollandlasest kirjaniku Serge van Duijnhoveni ja meie oma Vahur Afanasjevi duo. Esimene neist luges luulet, teine toimetas elektroonikaga ja saatis kuulajate ette köitvaid helikompositsioone.

Nõnda nagu näitas festivalil osalenud kirjanike küsitlus, selgus ka Prima Vista üritustest osa saades, et festivale on tarvis mõlemale poolele – nii kirjanikele kui ka lugejatele. Ja eks ka korraldajatele endile, nagu ütles intervjuus Tartu Postimehele saksa laulev luuletaja Wolf Biermann.

Milleks on üleüldse tarvis kirjandusfestivale?

Leelo Tungal
Kirjanik

Kirjandusfestivalid on omasugustega kohtumiseks mitte ainult kirjanikele, vaid ka kirjandussõpradele.

Need on kirjanikele küll üsnagi koormavad – mul on täna (reede pärastlõunal – toim) olnud juba kolm üritust ja eilse õhtu lõpetasin Ülikooli kohvikus –, kuid see kõik on justkui pidupäev. Nagu ikka, on perenaistel pidupäevadel alati ju tegemist rohkem kui muidu, aga siiski on võimalus tõmmata hinge ja olla üheskoos.

Kirjandusõhtu (omakirjastuslikest almanahhidest – toim) eile õhtul kohvikus oli minule väga nostalgiline, mulle väga meeldis, tuli lausa noorpõlvetunne.

Kahju muidugi, et kõik kutsutud ei saanud tulla. Nagu ma kuulsin, tulevad paljud sellele üritusele Tallinna.

Jürgen Rooste
Luuletaja

Ilmselge, et puhtalt kirjandusele endale ei ole festivale vaja, neid on tarvis kirjaniku ja lugeja vahel kontakti loomiseks.

Praeguse Eesti luuletajate lugejaarvudest rääkides: keskmine luuleraamat ilmub tiraažis 350–500 eksemplari, mis tähendab potentsiaalseid lugejaid tuhande kandis. Kirjandusfestivalid on üks koht, kus saab vaadata elavat kirjanikku lava peal. Samas saab luuletaja teise publiku, ta saab lisaks hulga inimesi, kes muidu võib-olla ei loe tema raamatut.

Eestis on minu arust päris palju päris häid luuletajaid, kes on ka lavaesinejad. See on juba vana traditsioon, võta kas või Siuru ajad või siis Ehin või Juhan Viiding, ja näiteks Rummo on esinenud oma bändiga. Eestis on traditsioon, et luuletaja on ka esineja.

Mihkel Mutt
Kirjanik, Prima Vista patroon

Kirjanikele endile on festivale kindlasti vaja, sest kirjanikud on loomu poolest introverdid. Nad ei julge teiste inimestega eriti palju läbi käia ja hoiavad ennast vaos. Kui nad on aga koos, saavad nad ennast välja elada. Neile on säärased kokkusaamised sellepärast vajalikud, et nad saavad ennast jälle inimesena tunda.

Tervikuna on tarvis festivale ilmselt selle pärast, et harilikult kutsutakse festivalidele ikka tõsiseid kirjanikke.

Kas nad on alati tingimata väga head kirjanikud, on muidugi maitse küsimus, aga üldiselt ei kutsuta festivalidele levikirjanikke.

Tõsised kirjanikud ei pruugi alati meeldida ja seega ka ühiskonna tähelepanu pälvida. Kui nad on aga koos, ületavad nad massiga uudiskünnise. Festivalidest tehakse ikkagi juttu, isegi peavoolumeedias. Iga asi, mis kirjandusele tähelepanu osutab, on juba iseenesest hea.

Ja näost näkku näha on alati omaette väärtus. Mõne inimesega võid aasta otsa mõnes sotsiaalvõrgustikus suhelda, aga kui sa oled temaga pool tundi koos ja ajad õllekruusi või kohvitassi taga juttu, on see hoopis teine tera.

Frank De Crits
Luuletaja

Ma arvan, et see on väga hea võimalus kohtuda kirjanikega ja kuulata nende enda esituses nende loomingut – luulet ja proosat. Minu meelest võiks Tartu festivalil olla rohkem luuletajaid.
Eriti mõjuva mulje sain kohtumiselt Mihkel Mutiga, kuigi ma ei saanud sõnagi aru, sest ma ei valda eesti keelt.